Allar Jõks: ühendades ühendamatut ehk erapoolikult presidendi kõnest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Allar Jõks
Allar Jõks Autor/allikas: ERR

Mida või keda saaks president üldse ühendada, küsib 2016. aasta presidendivalimistel sõltumatu kandidaadina osalenud Allar Jõks Kersti Kaljulaidi aastapäevakõnele viidates.

"Sind tuleks maha lüia vaid sull pole selle kiilas peale muud antud". See mõne aja eest saadud sõnum meenus, lugedes Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi aastapäevakõne arvustusi.

Kõnele heideti ette, et selmet olla ühendaja, lõhestas see hoopis riigikogu ja poliitikute hurjutamisega ühiskonda.

Kas president aitaks mind ühendada loo alguses oleva tsitaadi autoriga, kellele ei meeldinud mu arvamus? Vaevalt.

Või kaasmaalastega, kelle jaoks Eesti ees seisev suurim väljakutse on, kas põhiseaduses peaks abielu olema reguleeritud mehe ja naise vahelise liiduna või kes põhiseaduse sõltumatute valvurite - riigikohtu, õiguskantsleri ja presidendi iga kriitilist arvamust mõistavad poliitikasse sekkumisena. Kahtlen.

Kuid see ei tähenda, et ma nende kõigiga koos ei tunneks puudutust laulukaare alt kõlavat "Ta lendab mesipuu poole" kuulates ja Eesti sportlaste edu üle rõõmust kiljudes. Meid ühendab armastus Eesti vastu.

Eestit armastavad nii tõrvikurongkäigulised kui ka Ugala aastapäevaballi külalised. Nii võimulolijad kui sinna püüdlejad. Sõltumata sellest, kes on riigipea.

Minu arvates ei tõmmanud president Pearude ja Andreste piiri poliitilise enamuse ja vähemuse vahelt. Võimuerakondi võib tunnustada teiste vigade parandamise eest, näiteks pöörati tagasi "Maksud Lätti" ja tühistati poliitilise välireklaami keeld. Võimuliit on loonud aluse Eesti konkurentsivõime suurendamiseks iduettevõtete laienemist toetavate äriseadustiku muudatuste algatamisega.

Opositsioonierakondasid omakorda võib laita lähenemise eest, et iga valitsuses algatatud eelnõu on saatanast ning meeleheitlike ürituste eest devalveerida umbusalduse avaldamine.

Mida või keda siis president üldse saaks ühendada?

Eestit ühendaks, kui kõigil eestimaalastel oleks kodumaal hea elada. Võti selleks ei asu paraku Kadriorus vaid Stenbocki majas ja Toompea lossis. Seal, kus on võim ja raha. Just sellest Kersti Kaljulaid kõneles. Et poliitilise mõtlemise massipärastumine ning kartus unistada ei muudaks Eestit perifeeriaks.

Kui võimukriitikat võrdsustada ühiskonna lõhkumisega, siis oli Lennart Meri suurim lõhestaja. Lennart Meri küsis 1998. aasta iseseisvuspäeva kõnes räpastele ja rahva usalduse kaotanud poliitikutele osutades, et kas see on Eesti Vabariik. Ning vastas: "Ei mu kallis rahvas, see ei ole Eesti Vabariik. See on Eesti Vabariigi vaht, mille riisume kulbiga kokku ja heidame solgiämbrisse - kui mitte varem, siis valimiste aegu".

Muidugi võinuks aastapäevakõne olla stiilis, et muidu on meil kõik hea, vaid mõned väikesed vead. Aga sellisel juhul jääks meil aastate pärast üle Doris Kareva sõnadega nentida:

"Ajal, mil kõik see toimus,
ühed ei uskunud,
teised ei mõistnud.
Kolmandad teadsid, mis kaalul-
ja pidasid suu."

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: