Toomas Sildam: kõned ja kiluleivad ehk igal linnul oma laul ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi / ERR

Presidendi kõnest – kui Kersti Kaljulaid tahtis kirjanik Andrus Kivirähki tõlgenduse järgi metsas eksinud marjulist tagasi teele juhatada, pidanuks ta pöörduma kas Keskerakonna või Isamaa juhtide poole, sest mitte riigikogu, vaid just nende poliitikute teha on praeguse valitsuse püsimine või vahetumine, leiab Toomas Sildam Vikerraadio kommentaaris.

"Igal linnul oma laul." Nii lõpetas president Kersti Kaljulaid seekord iseseisvuspäeva kõne, enne kui kutsus meid kõiki hoidma 102. aastaseks saanud Eesti riiki.

Ja sõna on vaba, nagu hästi teame, ning seda vabadust ongi nädala jooksul paljud kasutanud, et presidendi mureliku kõne kohta arvata.

Vabariigi aastapäeva kõne on selle kirjutajale ja esitajale alati kõva pähkel, pidagu seda kaitseväe juhataja, riigikogu esimees, peapiiskop või president.

Kas rääkida kõigest, mis valesti ja kõigist, kes eksinud või võtta täpsem fookus? Kas kasutada ohtralt kujundeid ja hüüumärke või jääda väljendustes askeetlikuks?

Kas laenata tsitaate klassikutelt ja nende toel lausetemeres edasi liikuda või seda vältida ja toetuda vaid iseendale? Kas olla kriitiline ja terav või silitav ja tunnustav? Keerulised valikud.

"Päris hea!"

24. veebruari kõne ei sünni ühe õhtuga, seda on esitajad endas kandnud nädalaid, võib-olla isegi pikemalt. Kuni kuulemegi kaitseväe paraadil armeejuhti, kindralmajor Martin Heremit ütlemas, et meil on põhjust rõõmustada, sest meil on 102-aastane riik. Ja siis lühike heremlik lisandus: "Päris hea!" See "Päris hea!" jäigi kindralist positiivse noodina meelde.  

Või Eesti luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma, kes sõnastas iseseisvuspäeva kõnes – pigem siiski jutluses? – üksteise nägemise tähtsuse: "Sadagu meile kõigile kas vihma või lund, olgu meie saatus milline tahes – see on meie ühine saatus. Eesti on meie kõigi riik ja keegi meist ei ole nähtamatu. Jumal on nähtamatu."

Et keegi meist ei ole nähtamatu ja mis on kellegi mittemärkamise hind, sellest rääkis ka president. Ta kordas, et 30 aastat oleme selgelt paremad olnud edasitormamises ja nõrgemad kõrvalmõjude haldamises, kuid nüüd – ka läbi meie poliitilise maastiku ümberkujunemise – oleme saanud targemaks, millist mõju võib avaldada kõrvalmõjude tähelepanuta jätmine.

Ja kui nende kõrvalmõjude tähelepanuta jätmine poliitiliselt kaaperdada, nagu äärmuspopulistid edukalt tegid, siis saamegi selle, mille kohta president ütles, et "on olnud haiget tegemise aasta" ning mille täpseks kirjeldamiseks on tema sulg liig nõrk ja hing väljanaermiseks liig hell.

On see ühiskonda lõhestav, kuigi ühegi erakonna ja poliitiku nime ei nimetatud, või liitev? Ei üht ega teist. Kes kuulus juba enne presidendi toetajate sekka, see sealt ei lahkunud ja kellele meeldis juba enne EKRE juhtide Mart või Martin Helme stiil ja kõnepruuk, neid ei pannud president teistmoodi mõtlema.

Ehk tuli juurde hoopis inimesi, kes kuulasid-lugesid presidendi kõnet ja esitasid siis endale või sõpradele küsimuse: mida hakkab Kersti Kaljulaid tegema pärast oktoobrit 2021, kui lõpeb tema viie-aastane presidendiaeg? Kas ta mõtleb Eesti sisepoliitikasse minekule? Kas me kuulsime tulevase või uue erakonnajuhi kõnet?

Palju huvitavaid küsimusi.

Nagu seegi - kes täpselt on Andresed ja kes Pearud?

Eesti poliitikute jagamine Tammsaare "Tõe ja õiguse" järgi headeks Andresteks ja halbadeks Pearudeks võib oma lihtsuses eksitav olla. Tammsaare kangelaste hindamisel on mitmeid tõlgendusi, nagu ikka piibli mõõtu tekstide puhul.

Presidendile on Pearu negatiivne. Ent Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu arvab, et oli Pearu mis ta oli, aga ta ei tapnud ei end ega oma lähedasi tööga ära. Andres tappis ja ei palunud mitte kunagi mitte kellegi käest andeks. Pearu palus, sest tahtis pühapäeval kirikusse armulauale minna ja ei suutnud seda teha ilma naabrite käest andestust palumata.

"Millega Sa tegeled, armas riigikogu?"

Presidendi kõnest on enim tsiteeritud küsimus "Millega Sa tegeled, armas riigikogu?". Sellele järgnes mitmete hüüumärkidega meenutus, et Eesti on ju parlamentaarne riik, mitte keegi peale riigikogu ei saa Eesti arengut eest vedada, riigikogul on palju vabadust ja palju õigusi, muuhulgas võimalus moodustada Eestile valitsus, aga sellest veel ei piisa.

"Palun, palun tee oma tööd!" pöördus president riigikogu poole. "Kaitse iseenda väärikust, mõista Eesti võimalusi, toetu senisele heale ja ole tulevikuks valmis." President kritiseeris riigikogu ja astus sellega rahva poolele, ütles või kirjutas keegi.

Aga mis on riigikogu, lisaks Toompea lossi uksesildile? Praegu on riigikogu viis erakonda, kus Keskerakond, EKRE ja Isamaa sõlmisid ühiseks valitsemiseks koalitsioonileppe ning Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid jäid opositsiooni.

Koalitsioonil on riigikogus piisav enamus, et nende arvates vajalikud seadused vastu võtta ja opositsiooni saatus, nagu alati sellistel puhkudel demokraatlikes riikides, on valitsuse teerullile sõnadega vastu astuda. Kuni valitsus sisemiselt väsib või kuni saabuvad uued valimised, mis avavad uued võimalused koalitsiooni moodustamiseks.

Niisiis, keda ja kuidas puudutab torge "Millega Sa tegeled, armas riigikogu?"? Küsimus ei saa ju olla abstraktses parlamendis, vaid küsimus on konkreetsetes võimuerakondades ja nende ühistes valikutes, milleks parlamentarism annab neile õiguse ja võimaluse.

Kui president tahtis Andrus Kivirähki tõlgenduse järgi metsas eksinud marjulist tagasi teele juhatada, pidanuks ta pöörduma kas Keskerakonna või Isamaa juhtide poole. Nende teha on praeguse valitsuse püsimine või vahetumine.

Riigikogu ja üldistavalt poliitikute suunas sõnakivi heitmine on aga midagi sellist, nagu prooviks haavlipüssiga kedagi täpselt tabada, kuid pihta saavad teisedki.

Ka need, kes päev pärast presidendi kõnet – 25. veebruaril – vaidlesid parlamendi rahanduskomisjonis vastu koalitsioonipoliitikute otsusele, et riigikogu ei hakka muutma pensionireformi seadust, millele president pani veto, sest leidis sealt vastuolud põhiseadusega. Sellega armas riigikogu tegelebki.

"Kõneleda nii, et tüli ei tõuseks, on võimatu"

Kultuurikriitik Meelis Oidsalu võrdles vabariigi aastapäeva vastuvõttu ja kontserti klassikokkutuleku või kooliaktusega veidi mastaapsemal kujul. Päris armas kujund.

Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand aga tsiteeris Aristophanest – "Kõneleda nii, et tüli ei tõuseks, on võimatu. Parem siis vaikida või laulda." – ja tegi ettepaneku, et kui presidendil on vaja pidada kõne olukorrast riigis, siis õige koht selleks on riigikogu.

Võib ka suurema saali valida, jätkas Tarand, kuid kohale peaks kutsuma ainult asjaosalised poliitikud ja ametnikud, keda tehtu ja tegemata jäetu eest asjalikult ning kujundivabalt hurjutada.

Ehk siiski mitte. Riigipea kõne 24. veebruaril kui tema personaalne sissevaade ümbritsevasse – kontserdi ja piduliku vastuvõtu eel, mida kohapeal kuulab tuhatkond ja tele vahendusel enam kui pool miljonit inimest – on juba traditsioon. Nagu sama päeva pidulik lipuheiskamine, jumalateenistus, kaitseväe paraad ja sõdurisupp või kiluleivad kodusel peolaual.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: