Katrin Johanson: rõõm ulukist ja sellest, et on aega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Katrin Johanson
Katrin Johanson Autor/allikas: Erakogu

Üks asi on eelised, mida keeleoskus võimaldab inimesele tööturul, sootuks teine tera on arusaamaga, millist rõõmu valmistab oma mõttele täpselt õige varjundi lisamine. Mõistmine, et sõnal on vägi ja sõna võib olla sinu, kirjutab Katrin Johanson emakeelepäeva puhul.

Vanasõna, et kingsepa lapsel pole kingi ega pagari tütrel saia, pidas minu puhul paika eelkoolieas, mil mu inglise keele õpetajast ema töötas kahe vahetusega mammutkoolis.

Olles nüüd ise õpetaja, ei imesta ma sugugi, et enamus tema "vabast" ajast kulus tööde parandamisele ja – toona ju koopiamasinaid polnud – õppematerjalide käsitsi paljundamisele. Seega tegeles minu kasvatamisega vanaema, kes kandis endas vana kooli guvernandivaimu.

Mäletan, et lapsena ei tohtinud ma pargis käigu pealt jäätist süüa, sest see polnud kultuurne. Selleks tuli võtta ekstra aeg istuda puude villu pingile. Tormamine oli taunitud ja hilinemine rangelt lubamatu.

Sõna tuli pidada. Sõna pidi olema selge. Mõistagi oli väljendusviisil ning õigel keelekasutusel väga oluline roll. Teadmine, et emakeele hea valdamine on üks inimese väärtust näitavaid omadusi, saabus mu ellu varakult ja, mis parata, kohati tüütu kohustusena. Aja jooksul ilmnes, et vanaema oli sarnase järjekindlusega treeninud ka mu ema ning nii ei saanud ma aastakümneid hiljemgi ennast keelepruugis päris lõdvaks lasta.

Mäletan mitut korda, mil ema parandas mind, kui olin oma lapsele ettevaatamatult: "Teeme musi!" öelnud  – musi ei tehta, musi antakse! Mõttega, et nii mõnigi musi võib ANDMATA jääda, sest seda ei tohi TEHA, võitsin ma lõpuks kätte emakeele väärkasutamise õiguse omas kodus.

Võib jääda mulje, nagu suhtuksin ma eelmiste põlvkondade lingvistilisse lihvi mõningase etteheitega. Vastupidi – mida aeg edasi, seda rohkem oskan ma nende püüdlusi hinnata.

Üks asi on eelised, mida keeleoskus võimaldab inimesele tööturul (tänapäeval võib mõnes ametis osutuda kasulikuks hoopiski kantseliit, mis oleks mu vanaemas õudust tekitanud), sootuks teine tera on arusaamaga, millist rõõmu valmistab oma mõttele täpselt õige varjundi lisamine. Mõistmine, et sõnal on vägi ja sõna võib olla sinu. Pärisosa.

Üheks minu õpetatavaks aineks koolis on inglise keel. Lastevanemate ootused mulle on kõrged. Enamik neist eeldab, et nende järeltulijad tunnevad ennast peagi kodus rahvusvahelises äri-, suhtlus- ja üha enam ka meie kodumaal kõrgharidust pakkuvas keeles. It`s essential. Must be!

See kõik on tore. Siiski on mul väga nukker tõdeda, kuidas üha enam jäävad lapsed jänni eesti keelega. Mitu korda on ette tulnud, et kümneaastane laps ei mõista õpiku tööjuhendit "tõlgi!", sest ta ei tea, mida see sõna tähendab.

Et meie koolis hakatakse võõrkeelt õppima kolmandas klassis, pole tal seda väljendit kunagi vaja läinud. Ta pole iial endalt küsinud, kuidas oskab Ameerika – seda ta teab! – päritolu Shrek eesti keelt.

Võib-olla on ta seda pärinud oma puruväsinud emalt, kes käib palgavaeses Eestis kahe kohaga tööl või emalt, kes on ametis parima ülesvõtte valimisega sotsiaalmeedia postituseks? Ma ei tea, ma pole kohtumõistja, sest mul endalgi on raske meeles pidada, et ka pagari tütar tahab saia…

Põhikoolis on üsna tavaline, et palvele tõlkida mõni lause emakeelde, vastab õpilane: " Eeee …. Ma tegelikult tean, mida see tähendab, aga ma ei oska seda öelda." Ta ei luiska. Kohmakalt, sõnu otsides suudab ta lõpuks selgitada, mida silmas peab.

Enamasti on õpilasel üldjoontes õigus, kuid sarnases kesises väljendusoskuses lähevad kaotsi nii nüansid kui ka täpsus. Maailm muutub üheplaanilisemaks, igavamaks, vaesemaks, küsimata seejuures, mis keeles sa mõtled või räägid.

Olen sügavalt veendunud, et hea võõrkeelne sõnataju on võimatu, kui see puudub emakeeles. Nii algabki tuleviku tööturu nõuetekohane inglise keele oskus Naksitrallidest, Nublust, Kunksmoorist, Piia Präänikust ja sinisest sarvedega loomast.

Et mitte mõjuda liialt pessimistlikult, toon ühe näite, kuidas võib pool tõlkes kaduma minna, ent kuidas see on samal ajal märk meis kõigis varjul olevast keeletajust.

Ühes nooremas klassis tuli ette tekst, milles leidus sõna "uluk". Küsisin lastelt igaks juhuks üle, kas nad teavad, mida see tähendab. Sain rõõmsa ja viisaka "kas-te-peate-meid-tittedeks-või?" põlguse osaliseks. Muidugi nad teavad!

Proovisin siiski igaks juhuks peenetundeliselt uurida, et kes see uluk siis täpselt on. Üleolek minu kui eelarvamuste küüsis vaevleja suhtes tõusis taevani ning vallandus ühehäälseks vastuseks: "Hunt!" Kummutasin võluva eksituse sünonüümiga "metsloom", rõõmustades samas, et laste kõrv oskab tabada kõlalist sarnasust hundikeelega ja nende fantaasia luua seoseid.

Meil on veel aega võtta jäätis nii endale kui ka (lapse)lapsele, istuda pargipingile, "karuldasa jäneleda", kuulata ja kõnelda ning kasvõi musi teha. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: