Agne Kuimet: Eesti ei saa oma ainult oma naba vaadata ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Agne Kuimet
Agne Kuimet Autor/allikas: Arengukoostöö Ümarlaud

Eestis loodavad väliskeskkonda tugevalt mõjutavad valdkonnapoliitikad ei ole sisuliselt seotud maailma kestliku arengu eesmärkidega. Eesti vaatab ikkagi iseenda naba - et meil endal oleks mugav ja tulus, kirjutab Agne Kuimet.

Eesti on koos teiste ÜRO-sse kuuluvate riikidega kirjutanud alla lubadusele tegutseda nii riigisiseselt kui ka väljaspool riigipiire kestliku arengu põhimõtetele toetudes, seda nii poliitikas, ettevõtluses, hariduses kui ka ka kodanikualgatustes ja -käitumises. Et kõik, mida me teeme kodus ja võõrsil, mõjuks inimkonna arengule ning keskkonna säilimisele ning taastumisele soodsalt, mitte takistavalt.

Juba aastaks 2015 oli poliitilisel tasandil aru saadud, et ebavõrdsus ühis- ja kogukondade vahel ning loodusressursside jõuline ja kiire vähendamine piirab õige pea meie kõigi heaolu. Samuti tunnistasid "esimese maailma" riigid oma rolli ülemaailmse sotsiaalse ebavõrdsuse tekitaja ning säilitajana ning looduskeskkonna mõjutajana. Seega anti lubadus lahendada aastaks 2035 ära märkimisväärne osa globaalsetest probleemidest.

Kus on lubadused ja tegevuskavad, seal on ka tehtu üle vaatamised, mõju hindamised ning tulevikuplaanide korrigeerimised. Igal aastal toimub New Yorgis ÜRO High Level Political Forum, millel näputäis riike annab roteeruvalt ja vabatahtlikult ülevaate, milliseid samme nad on astunud või kavatsevad ette võtta kestliku arengu eesmärkide (SDG-de) saavutamiseks nii kodus kui ka kaugemal. Esimeste julgete raporteerijate seas aastal 2016 astus üles ka Eesti.

Ring on taas jõudnud meieni ning riigikantselei on ette valmistamas uut ülevaadet ülemaailmsete kestliku arengu eesmärkide elluviimisest. Aruanne valmib kevadel ning seda tutvustatakse taas ÜRO kõrgetasemel poliitilisel foorumil käesoleva aasta suvel või sügisel, oleneb eriolukorra lõppemisest ning rahvusvaheliste ürituste rütmi taastumisest.

Ühest küljest on muidugi (taaskord) väga hea meel, et ülevaadet tehakse ja rahvusvahelise publiku ees esitletakse. See näitab, et vähemalt riigihalduse tasandil kasutatakse SDG-sid igapäevaelu mõõdikutena. Eriti, mis puudutab Eestit ennast - meie heaolu ning keskkonda puudutavaid tulemusi mõõdetakse ja raporteeritakse n-ö valgusfoori meetodi kohaselt enamasti rohelisena, sekka vaid paar kollast või punast. Kõik on ju hästi. Me kaitseme Eesti loodust, tõstame toimetulekut, parandame tervishoiu ja hariduse kättesaadavust ja kvaliteeti.

Ent murekohaks on Eesti roll väliskeskkonnas - meie riiklik tegevus arenguriikides ja haavatavamates ühiskondades. Eestis loodavad väliskeskkonda tugevalt mõjutavad valdkonnapoliitikad (majandus ja kaubandus, kliima, välispoliitika jne) ei ole sisuliselt seotud maailma kestliku arengu eesmärkidega.

Eesti vaatab ikkagi iseenda naba - et meil endal oleks mugav ja tulus. Näide välispoliitikast - koostamisel olev Aafrika strateegia kipub tulema otseselt kestliku arengu põhimõtete vastane. On oht, et Eesti valib koos ettevõtjate kui olulise huvigrupiga välja meile mugavad sihtriigid ning läheb kohapealset turuosa püüdma ehk klassikalisel meetodil ressursse riigist välja viima.

Võrdluseks: kestliku arengu printsiipidele toetudes läheks Eesti ettevõtjad sihtriikidesse kohalikku ettevõtlust tugevdama ja kogukondi jõustama, et teadlikkus, oskused ja ressursid jääksid sihtriiki alles. Vaid nii saavad ühiskonna piisava baasi arenemiseks ja arenguriigi staatusest välja rabelemiseks.

Jälle on selgelt näha, et kõikide loodavate poliitikate kestliku arenguga sidustamisega Eesti poliitikakujundajad ei tegele, kuigi tegemist oleks võtmega mingilgi määral SDG-deni jõudmiseks - kui lõpetame probleemide tekitamise, puudub vajadus kulutada üüratuid summasid nende lahendamiseks.

Sisuliselt on ju küüniline tegeleda ühe käega arengukoostöö ja humanitaarabi andmisega, kui samal ajal toodame teise käega probleeme - jätame kogukonnad tugevdamata, ignoreerime nende potentsiaalset arenguvõimekust, kasutame nende ressursse enda riigi majanduskasvu tõstmiseks ehk siinse heaolu loomiseks.

Senine ettekääne, et niimoodi arendataksegi vaesemaid ühiskondi, enam ei päde. Niimoodi luuakse vaid sõltuvussuhteid ja ebavõrdsust jõukate ja vaesemate ühiskondade vahel.

Kestliku arengu eesmärkide SDG 1 (vaesuse vähendamine üle maailma) ja 17 (rahvusvaheline koostöö eesmärkide saavutamiseks) puhul ei saa ega tohi Eesti majandus- või välispoliitiliselt raporteerida iseenda naba, vaid tuleb vaadata iseendasse: kuidas me ikkagi peaksime tulevikus oma tegevusi planeerima, et arenguriikide vaesust vähendada mitte juurde toota.

Tulemusi peab ausalt kajastama ka Eesti vabatahtlik ÜRO raport: praegu on meie valgusfoor nimetatud valdkondades riigi tasandil sisuliselt ikka veel punases.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: