Ago Samosoni arvamusloos on muude teemade ja küsimuste kõrval lühidalt käsitletud ka Tallinna tehnikaülikooli teadus- ja arendustegevust. Üleüldise kriitika foonil väärivad tähelepanu mõned olulised autori valeväited ja neil põhinevad järeldused.

Nimelt väidab Samoson, et TalTechi teadlaste artiklite viidatavus jääb kaks korda alla Eesti keskmise. See ei ole tõsi. On eraldi küsimus, kui suures ulatuses ja kas üldse on mõistlik viidatavust Eesti ülikoolide headuse võrdlemiseks kasutada, silmas pidades, kui erinevad on Eesti ülikoolid oma teadus-arendustegevuse profiilide poolest.

Kuid jättes kõrvale, et erinevate teadusvaldkondade puhul on n-ö keskmine viidatavus kordades erinev, on see väide ikkagi eksitav: TalTechi teadustööde keskmine viidatavus ei jää kindlasti kaks korda alla Eesti keskmise, vaid on sõltuvalt teadusvaldkonnast kas pisut kõrgem või natuke madalam mõne teise Eesti ülikooli vastava valdkonna keskmisest.

Kindlalt võib aga öelda, et TalTechi teadlaste viidatavust iseloomustav näitaja on kasvanud võrdluses 2014. aastaga ligikaudu 25 protsenti (vt joonist). Kasvanud on ka nende artiklite osakaal, mis on avaldatud oma valdkonna 10 protsendi enimviidatud ajakirjades.

Tuleb märkida, et viidatavus on kahtlemata oluline, kuid kahjuks kvalitatiivsetele muutustele üsna aeglaselt reageeriv näitaja. Ka juhul, kui homme leiaksid meie teadlaste tööd avaldamist ainult maailma kõige paremates ja mõjukamates ajakirjades, võiksime muutust näha alles siis, kui on avaldatud järgmised artiklid, milles kõnealustele artiklitele viidatud. Seepärast on viidatavuse uurimisel mõistlik vaadelda pikemat perioodi (näiteks viite aastat).

Märgatav tõus tehnikaülikooli teaduspublikatsioonide absoluutarvus oli 2019. aastal, kui Scopuses (mis on suurim rahvusvaheliselt tunnustatud teaduspublikatsioonide referaat- ja tsiteerimisandmebaas) indekseeritud publikatsioonide arv kerkis esmakordselt ajaloos üle tuhande (+16% võrreldes 2018. aastaga). See muutus peegeldab päris hästi neid sisulisi muutusi ja valikuid, mida on viimastel aastatel ülikoolis tehtud.

Ago Samosoni väidet, et  "valdkonna juhtivate tööde hulka panustab tehnikaülikool pelgalt kahekümnendiku" ei ole võimalik isegi kritiseerida, sest ei ole aru saada, millisest valdkonnast on jutt ja mis on täisosa. Kas terviku moodustavad Euroopa 4000 ülikooli?

Sel juhul ei räägi me kahekümnendikust, ei räägi isegi tervest protsendist, siis kardetavasti tuleb TalTechi panust mõõta parimal juhul protsendi murdosades. Kui aga TalTech suudaks panustada kahekümnendiku maailma teadusesse kasvõi ühes kitsas teadusvaldkonnas (olgu kasvõi näiteks terahertsspektroskoopia valdkonnas), võime saavutust pidada tubliks või vähemalt nimetamisväärseks.

Ettevõtluskoostöö on tehnikaülikooli keskne tegevussuund. Selle tegevuse mõõduks TalTechis on teadus-arendustöö lepingute rahaline maht. Viimase kümne aasta jooksul on see kasvanud ligi kolm korda ja viimase viie aasta võrdluses ligikaudu kaks korda, küündides 10,7 miljoni euroni ja moodustab ligi 10 protsenti ülikooli tegevustulust. Selle näitaja poolest on TalTech Eestis esikohal ja kindlalt eespool ka meile eeskujuks olevatest Läänemere riikide tehnikaülikoolidest.

Sestap jätab kriitilisena väljahõigatud väide, et "välismaise erasektori tellimuste osa teadustöö eelarves ongi ainult üks miljon eurot ehk kaks protsenti" otsad lahti.

Olen nõus, et välismaiste ettevõtetega tehtava teadus-arenduskoostöö maht võib olla üheks indikaatoriks meie teadus- ja arendustöö konkurentsivõime iseloomustamisel, kuid ennekõike peame hea seisma Eesti ettevõtetega tehtava teaduskoostöö ja oma Eesti partnerite rahulolu eest.

Kahtlemata on Ago Samoson oma terava sule ja sõnaga olnud abiks ühiskonna ja akadeemia valupunktide avamisel. Käesolevas arvamusloos on kolleeg siiski "lati maha ajanud" - kontekstist väljakistud faktidel põhinevad väited ja neil põhinevad järeldused on pandud kahjuks isiklike (teadus)huvide vankri ette.

Olen õigupoolest üsna kindel, et Ago Samoson on tuttav bibliomeetrilistel meetoditel põhinevate akadeemilise töö juhtimise eeliste ja puudustega. Kui mitte, soovitan tutvuda akadeemik Raimund Ubari kirjutistega, kasvõi mulluse Eesti Teaduste Akadeemia "Teadusmõte Eestis" vahendusel.

Tahan kutsuda kolleegi üles aktiivselt osalema käimasolevas rektorikandidaatide debatis ja vältida avalikkuse edasist eksitamist kirjatöödega, milles on ühte patta pandud asjalik mure rahva tervise pärast koos ettepanekutega korraldada ülikoolide juhtimine Academia Gustaviana eeskujul.

Me kõik oleme väärt paremat. Eriti nüüd, kui põhjalikult ümberkorraldatud ülikoolis on kolm aastat tagasi ellu kutsutud uus tenuuril põhinev karjäärikorraldus stabiilsesse olekusse jõudmas ning akadeemiliste töötajate teadusviljakus on kasvanud.