Vaidlus ohtliku pärgviiruse päritolu üle võib viia suurte riikide tüli ja suurema akadeemilise informatsooni ning tehnoloogia levi piiramiseni, millega on muretu kiiluvees triivimine läbi ka Eesti teaduse jaoks.

Surmahirm ei viinud mitte ainult nafta hinna negatiivseks, vaid pani ka sihtasutuse Eesti Teadusagentuur (ETAg) juhtkonna tegema lõpuks ühe õige otsuse teadustöö korraldamisel. Eesti akadeemilist kogukonda kutsuti ilma eelvalikuta üles esitama projekte COVID-19 pandeemia ohjamiseks. Aga niikaua, kuni selle üleskutse tulemus ei ole jõudnud teadlase töölauale, tasub olla ettevaatlik nagu pärgviiruse endaga, sest agentuur ning selle eelkäijaid on ikka suutnud ka parimad kavatsused ära vusserdada.

Poliitikute tõrksus teadusraha suurendamisel on täiesti mõistetav. Tuletame meelde korduvaid teadusreforme, mis uues kuues ja vana sisuga kulmineerusid rahastamise pankrotiga, sest ETAg sisuliselt seadustas korruptsiooni. Komisjoni liikmed said rahastuse väljaspool konkurentsi, mis võimaldas rahakülvi isegi oma rühma liikmetele. Selle tagajärjel jäid mitme aastakäigu projektid üldse sündimata.

Eelmisel aastal pühitses ETAg lausa põhiseaduse rikkumise, loobudes jälle teadlaste võrdsest kohtlemisest ja sundides grandi taotlejat loobuma kodaniku vaba eneseteostuse põhimõttest (PS §12, §19). Rühmagrandi taotlemise võimaluse(!) nimel pidi teadlane lahti ütlema oma (ja oma pere) ning rühma liikmete ainsast sissetulekust. Selle kõrval kahvatuvad ka rassiline-, sooline- ja ealine ahistamine.

Uurimistööd on reeglina alafinantseeritud

Kuna hetkel on olukord liiga tõsine selliseks trikitamiseks ning valeotsuse võimalusi on mustmiljon, võrreldes üheainsa kõige õigemaga, peaksid just teadlased ise, aga ka laiem publik, hoolega jälgima laekunud 189 idee menetlemist. ETAg peaks kohe avaldama lisaks pealkirjadele ka vähemalt ideekorje lühikokkuvõtted, et oleks võimalik laiem hinnangute avaldamine ning diskussioon.

Esialgne autoritele saadetud kokkuvõte on ebamäärane ja näeb eesmärgina pigem kriisieelsete meetmete reeglite jälgimist kui ohu põhimõttelist likvideerimist. Selle protsessi edukust pole võimalik prognoosida, seega on projektide negatiivne märgistamine formaalse kuuekuulise ajalise lävendi või senikehtinud normatiividega ravimiarendusele lihtsalt olukorra tõsiduse eiramine.

Senised uurimistööd kipuvad venima kuna on reeglina alafinantseeritud, isegi seda tuuakse esile kui põhjust lugeda projekt alaväärtuslikuks. Vastupidi, tuleks võimalikult ära kasutada juba tehtut, eriti kui teisest otsast on pandud kuuekuuline tärmin. ETAg ei vaevunud ka kontakteeruma projekti esitajatega kui "jäi kas tulemus, sisu, teostatavus Eestis vm aspekt ebaselgeks", võttes ilmselt kogu tegevust pigem tavapärase akadeemilise konkursina.

Esimese etapi rahastusarutelust välja praagitud ideedele on jäetud teoreetiline võimalus saada toetust viie sihtteema kaudu. "Eesti kaitse kriisiolukorras" kolmanda sihtteema fookus "pandeemia ja eriolukorrast tingitud muutuste keskkonnamõjude hindamisel ning vajalike meetmete väljaselgitamisel ja rakendusvõimaluste kavandamisel keskkonnakaitseks ning keskkonnakahjude vähendamiseks" peaks, vastupidi, haarama kinni ökoloogilise stressi vähenemistrendist, aga neljas teema "Eesti oma Nokia ehk tehnoloogia ja disaini abil hane selga vett" paneb üldse elu mõtet otsima.

Kas me saame endale lubada tagasipöördumist tavapärase elustiili juurde või peame leppima heal juhul tavapärase elu taastamisega? Probleem on suuremas plaanis ajalooline ka hügieeniaspektist. Hügieen on teaduspõhise tervishoiu üks tähtsamaid komponente.

Alkohol ilmus ajalukku umbes 13, seep 5 tuhat aastat tagasi. Need avastused panid aluse bakteriaalsele, rakuvälisele hügieenile, mis pidi piirama bakterite mõju organismile. Ilmselt sisestab 21. sajandi algus tsivilisatsiooni tead(v)usse vajaduse tegeleda tõsiselt ka rakusisese, viraalse hügieeniga. See on imperatiivne, sest mingit "karjaimmuunsust" ei eksisteeri, väljend on eksitav ja märgistab uute nakatumisvõimaluste ammendumist, sest peaaegu kõik on juba viiruse kandjad. Isegi vaatamata suurele ohvrite arvule pole mitte keegi ülejäänuist ikkagi sada protsenti kaitstud.

Seega peame lisaks erinevaid immuunprotsesse detailselt käsitlevaile meetoditele otsima ka üldisemaid lahendusi, mis aitaksid organismil ja rakul selles mõttes puhtust säilitada. Alustada võiks tõdemusest, et biokeemilisel skaalal on viirused kõige lihtsamad molekulaarsed struktuurid, mida rakk hakkab paljundama.

Ammendades oma varud laseb surev rakk viirused lahti organismi ning keskkonda, seega on mõnevõrra eksitav rääkida viirusest kui mingist müstilisest, salakavalast ja agressiivsest olendist, mille ohvriks on sattunud hea inimene.

Vastupidi, inimene ise on selle viiruse allikas ja levitaja ning vastutab pandeemia eest isiklikult. Eriti teadlasena. Tahaks loota et kriisikomisjon võtab ette ventileerida teadusagentuuri ja Eesti õpetlaskond saab oma võimekuse teostada.

Tegelikult on ju projektide avalik alustamine ja menetlemine loomulik kõigi riigieelarvest jagatavate rahade puhul. Inimese baasvajadustest kaugemate teemade toetamisega on liigselt riskinud ka EAS, mis praegu valusalt, lausa fataalselt meile kätte maksab.

Teadlastel on lisaks otsesele nakkusohule põhjust tõsist muret tunda ka koos tarbimismajandusega kaasneva rahastamise edasise languse ning oma renomee pärast. Rahvusvahelisel areenil koguneb üha rohkem väiteid mis viitavad SARS-CoV-2 sünteetilisele päritolule. HIV leidmise eest Nobeli preemia saanud Luc Montagnier väidab, et laboris on kombineeritud omavahel HIV ja Hiinas Kunmingi koobastest 2011. aastal tabatud nahkhiire viirus.

See on küll pelgalt oletus, aga senised vastuargumendid on aga veelgi oletuslikumad, viidates kas genoomi fragmentidele, mis looduses juba "nagunii olemas" ja seega justkui poleks olnud nende lisamisega mõtet vaeva näha, või arvutusmudelitele, mis ennustasid viiruse madalat ACE2 affiinsust ja suunasid algselt ka USA poolt finantseeritud (USAID-EPT-PREDICT) tegevuse "kindlasti" hoopis teistele radadele. Kas selle töö eesmärk oli AIDS-i või SARS-i vaktsiin või midagi muud, on veel debateeritav, aga mitte teadushaldurite vastutus teaduse suunamisel Eesti kodaniku elu kaitsele.

TTÜ uue rektori valimine

Need, kel see elu veel aasta või paari pärast alles, saavad anda ka ajalooliselt otsese hinnangu praeguste otsuste kvaliteedile, kuna riikide strateegiad on väga erinevad, aga eesmärk täpselt sama ning karmilt ja selgelt mõõdetav.

Asutuste juhtimise tasemel on meil väikese eelmänguna võtta Tallinna tehnikaülikooli rektori valimine, mis toimusid viis aastat tagasi. Sellele järgnevalt on TTÜ langenud reitingutes ja publikatsioonide dünaamikas.

Artiklite tsiteeritavus/kvaliteet on kaks korda alla Eesti keskmise, valdkonna juhtivate tööde hulka panustab TTÜ pelgalt kahekümnendiku. Aga ilma konkureeriva teaduseta ei tule ka innovatsiooni, innovatsioonivõimelisi lõpetajaid ega kaasaegset majandust.

Välismaise erasektori tellimuste osa teadustöö eelarves ongi ainult üks miljon eurot ehk kaks protsenti. Kodumaise erasektori lepingute mahu kasvu taga on suures osas riigi poolt finantseeritud "nutikas" programm, mille reeglistik iseenesest paneb kõige ettevõtlikumad teadlased huvide konflikti kahvlisse.

Ilmselt ei ole TTÜ jaoks loodetud uut hingamist toonud asutuse tutvustamisel ja töö organiseerimisel mõõdukale kvaliteedikategooriale panustamine. Struktuur ei saa vedama sisu, iseauto pole kaugeltki teaduse või inseneeria eesliinil.

Teadlased peavad nüüd lisaks muule sekeldamisele pöörama tähelepanu ka sellele et juhendatava valikul tema karjäärivaliku juhtiv argument poleks asutuse hüüdnimi. Panganduse juhtimisvõtted ei sobi akadeemilisse keskkonda ega asenda otsustajate isiklikku eeskuju. Tuletame meelde et Academia Gustavianat juhtisid esimese põhikirja kohaselt poole aasta kaupa kõik dekaanid.

Rektorite valikut täiendavad end hea teadlasena tõestanud ehituskliima spetsialist ja biokeemik. Nende tiimil uue rektoraadi tuumikuna on pakkuda põhimõtteline lisaväärtus mis toob TTÜ välja ka passiivsest suhtumisest koroonaprobleemi. Tahaks loota et akadeemiline vastutus laieneb Eestis ka teadusorganisaatoritele ja neile, kes on pandud uusi valima, see on nüüd eluliselt tähtis kõigile.