Helleka Koppel ja Mari Roonemaa: vajalik on näha numbrite taha ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Helleka Koppel ja Mari Roonemaa
Helleka Koppel ja Mari Roonemaa Autor/allikas: Erakogu

Tehisintellekt võib lähemate aastakümnete jooksul üle võtta küll hulga töökohti, kuid inimese empaatiliseks mõistmiseks läheb vaja teist inimhinge, kirjutavad Helleka Koppel ja Mari Roonemaa Rakendusliku Antropoloogia Keskusest.

Praegusel ajal sobib hästi meelde tuletada rahvajuttu kolmest pimedast, kes elevanti kompisid. "Elevant on nagu nöör," väitis see, kellele jäi pihku saba. "Elevant on nagu toru," ütles teine, kes katsus lonti. Kolmas, kes katsus elevandi kihva, väitis, et hiiglaslik loom on nagu luu.

Omamoodi õigus oli neist igaühel, sest ehkki tervikpilt on üks, tunnetasid kõik kolm tegelikkust erinevalt.

Ka kaheksa nädalat eriolukorda, sellest kaasa võetud arusaamad ning uued tekkinud harjumused on eripalgelised – olenevalt sellest, kas karantiin möödus isolatsioonis üksinduses või hommikust õhtuni pere-, kooli- ja tööeluga žongleerides; kas selle läbivateks emotsioonideks olid pinge, ebakindlus ja hirm või sadas stabiilsete sotsiaalsete garantiide juures ootamatult sülle ports vaba aega, et nõrkemiseni kultuuris kümmelda.

Arvatavasti erinevad omavahel ka noorte, keskealiste ja eakate karantiinikogemused. Ent kes neid kogemusi mõtestaks ning näitaks kätte teeotsad, mida peaksid muutunud ühiskonnas edaspidi järgima poliitikakujundajad, ettevõtted ja teenusepakkujad? Kes ja kuidas annaks meile teadmisi, et kohanemine oleks võimalikult sujuv kõigile ühiskonnagruppidele?

Kvantitatiivsed ning kvalitatiivsed uuringud

Uuringufirma Norstat Eesti juhatuse liige Kaspar Küünarpuu viitas Postimehes 18. mail ilmunud artiklis "Hea arvamusuuring on kui lakmuspaber" professionaalsetele uuringutele, mis on otsuste langetamisel tõenduspõhiseks abiks. Ehkki üldjoontes jääb üle vaid temaga nõustuda, kerkis artiklist esile ka mitmeid lahkamist vajavaid teemasid.

Kuigi Küünarpuu kirjeldab oma artiklis ainult üht tüüpi uuringuid, jagunevad need kõige laiemalt võttes kaheks – on kvantitatiivsed ning kvalitatiivsed.

Kvantitatiivsed uuringud annavad meile enamasti teadmise sellest, kas ja kui suures ulatuses mingid probleemid esinevad, aidates kaardistada valusamad konnasilmad. Küünarpuu kirjutab, et "uuringufirma ülim eesmärk on professionaalsete meetodite abil välja selgitada objektiivne reaalsus." On see ülepea võimalik, kui uurime inimest?

Rakendusliku Antropoloogia Keskuses tegeleme igapäevaselt kvalitatiivsete inimkesksete uuringutega, mis aitavad mõtestada inimeste tajutud reaalsust – seda, millised on ootused, hirmud, väärtused, soovid ja kuidas need kujundavad argielu harjumusi, eelistusi. Sageli pole need ratsionaalsed ega ka loogilised, kuigi joonistuvad välja meie tarbimiskäitumises, teenuste kasutamisel ja suures plaanis iga nelja aasta tagant ka valimiskasti juures.

Kvalitatiivsed meetodid nagu süvaintervjuud, aga ka antropoloogide poolt praktiseeritav osalusvaatlus, aitavad meil pääseda "inimestele lähedale" nende argikeskkonnas ja tuginevad etnograafilisele mõtlemisele. Etnograafiline mõtlemine aitab tõlgendada, kuidas kultuurilised maailmad on organiseeritud ja kuidas mõtteraamistikud ja -mustrid tekivad, muutuvad ja omavahel suhestuvad.

Oleme antropoloogidena käinud lastega kaasas nende kooliteel, et mõista avalikele teenustele ligipääsetavusega seotud probleeme; vestelnud Eestist lahkuvate välisspetsialistidega nende suurematest muredest Eesti ja siinse kultuuriga kohanemisel; aidanud seada haridusasutustel läbimõeldumaid sihte ettevõtlike noorte kasvatamisel ning teinud kasutajaintervjuusid ja vaatlusi erinevate toodete ja teenuste pakkujatele, et meile pakutav oleks veelgi mugavam, läbimõeldum ja erinevate gruppide vajadusi arvestav.

Tõsi, kvalitatiivsed uuringud ei ole odavate killast, kuid tulemustes on rohkem sisendit inimkogemuse kohta, mis hiljem teisendub kas otseseks või kaudseks kasuks. Lisaks infole, mida ning miks inimesed vajavad, mõtlevad ja väärtustavad, saab sel viisil aimu ka nende kasutatavast sõnavarast. See omakorda aitab edaspidi enda sõnumeid paremini inimesteni viia.

Inimese "vaikesätted"

Kogemustepagas on kinnitanud, et see mida inimesed arvavad, et nad teevad; see, mida nad ütlevad, et nad teevad ja see, mida nad päriselt teevad, on sageli erinevad. Ilmekas näide ühest tarbimisuuringust: inimene ütleb, et ta ei tarbi piimatooteid. Külmkappi uurides hakkavad silma kohukesed ja jäätis. "Aga need on ju lihtsalt… kohukesed ja jäätis!"

Vastukäiva info taga pole enamasti soov kuidagi parem paista, vaid tavaliselt pole inimene ise endale lihtsalt oma "vaikesätteid" teadvustanud. Just seepärast jäävad kvantitatiivsed uuringud küsimustele "miks?" ja "kuidas?" sügavamalt vastamisel jänni, kuna ükskõik kui põhjalikult koostatud küsitlus pakub siiski vaid etteantud variante.

Uuringu tellijad lähtuvad sageli eeldusest, et mida suurem valim, seda esinduslikumad tulemused. Sellele viitab ka Kaspar Küünarpuu, öeldes, et "suurem valim parandab täpsust ja vähendab veaprotsenti".

See kehtib siiski vaid kvantitatiivsete uuringute puhul. Et eelkirjeldatud näites toodud vastuolud välja tuleksid, ei ole vaja sugugi pääseda mitmesaja või -tuhande inimese külmkappi, vaid piisab kümnest-paarikümnest. Kvalitatiivseid uuringuid iseloomustab kvantitatiivsetega võrreldes oluliselt väiksem valim, kuid teistsugune süvenemisaste.

Hästi läbiviidud kvantitatiivsetest uuringutest võib olla palju kasu üldise meelsuse "kraadimisel" ja sihtide seadmisel. Numbrid aitavad meil maailma korrastada ja vajadusel häirekella lüüa. Kuid ainult sellega pole tihti meil midagi pihta hakata – eriti nii komplekssete teemade puhul, nagu koroonakriisist on välja joonistunud.

Kahjuks või õnneks on inimesed palju keerulisemad, kui numbrid meile näitavad. Just selsamal põhjusel on viimaste kuude jooksul kõlanud üleskutsed kaasata uutmoodi protsesside kujundamisse meditsiini-, majandusteadlaste ning kõrgemate matemaatikute kõrval ka sotsiaal- ning humanitaarteadlasi: antropolooge, psühholooge, sotsiolooge, riigiteadlasi, haridusteadlasi, disainereid.

Tehisintellekt võib lähemate aastakümnete jooksul üle võtta küll hulga töökohti, kuid inimese empaatiliseks mõistmiseks läheb vaja teist inimhinge.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: