Uuring. Lapsed ise näitavad oma maailma murekohad kõige paremini kätte ({{contentCtrl.commentsTotal}})

""Ma olen Oliver, ma olen 12. Ma elan asulast väljas ja hommikuti käin rattaga koolis. Pärast kooli lähen tagasi koju ja siis lähen sõpradega õue."" Autor/allikas: Rakendusliku Antropoloogia Keskus

Kas me kodanikena märkame last, pakume talle vajadusel abi, kasvõi arvestame lapse kohaloluga ruumis või mõne teenuse tarbimisel? Mõnda nii lihtsat oskust nagu näiteks kassajärjekorras ootamine laps alles õpib ja seepärast ei pruugi ta kehakeel ning olek märku anda selgest plaanist järjekorras olla, kirjutavad Ehti Järv, Elis Kaljuvee ja Kaia Beilmann.

Sotsiaalministeeriumi ja riigikantselei tellimusel viis Rakendusliku Antropoloogia Keskus sellel talvel ellu uuringu "Laste ligipääsetavus"[1]. Uuringu eesmärk oli kaardistada laste kogemuse kaudu nende igapäevaseid takistusi teekonnal koolist koju või huviringidesse, aga ka seoses kaupade ja teenuste tarbimisega. Laste kogemuslood paljastavad sügava mure: täiskasvanud ei märka või ei oska alati lastega arvestada ei avalikus ruumis ega ka ühiskonnas tervikuna.

Kokku osales uuringus ligikaudu 60 last vanuses 7-14 Tallinnast, Märjamaalt, Viljandist ja Kohtla-Järvelt. Nende seas oli nii eesti kui ka vene koduse keelega lapsi. Vaatluse all olid esmajoones füüsilised takistused, aga lisaks rääkisid lapsed ka sotsiaalsetest, psühholoogilistest, käitumuslikest jms barjääridest.

Füüsilist ja psühhosotsiaalset keskkonda tuleb antropoloogidele omase etnograafilise mõtlemise vaatenurgast käsitleda tervikuna: füüsiline keskkond avalikus ruumis ongi ühtlasi ühiskonna väärtuste ja hoiakute väljendus. Meid ümbritsev avalik ruum on suures osas mõeldud ja tehtud n-ö keskmisele inimesele, arvestamata seejuures vanusest, puudest vms aspektidest tulenevate erinevuste ja vajadustega.

Kuigi uuringu esialgne ja peamine uurimisküsimus puudutas ligipääsetavust füüsiliste aspektide vaatenurgast, tahtsid uuringus osalenud lapsed rääkida ka muudest tõrjutuse viisidest, mida nad oma igapäevaelus kogevad.

Tõrjutuse tajumist on muuhulgas käsitletud Eesti laste heaolu ja laste õigusi puudutavates uuringutes. Näiteks hindasid lapsed, et Eestis pakutakse lastele hoolitsust ja kaitset ohu eest, kuid täiskasvanud ei ole veel eriti harjunud lapse arvamust kuulama ega sellega arvestama.[2]

Sarnane järeldus tuleb välja aasta laste õiguste kohta tehtud kokkuvõttes perioodil 2018-2019: kui last ennast mõjutavates küsimustes saavad eesti lapsed enamasti kaasa rääkida, on kogu pereringi puutuvate küsimuste korral kaasarääkimise kogemusi vähem ning koolieluga või laiemalt ühiskonnaga seotud teemadel puudub kaasarääkimise kogemus peaaegu täielikult.[3]

Need probleemid tõstatusid ka ligipääsetavuse teemalistes rühmaintervjuudes: uuringus osalenud rääkisid nii vähesest kaasatusest kui ka sellest, et täiskasvanud ei oska lapse vajaduste ja oskustega arvestada või neid tihipeale üldse märgata.

Laste arvamust ei kuulata 

Mida laiema tasandi küsimusi arutatakse, seda väiksem on laste võimalus sõna sekka öelda. Kuigi võrdseid võimalusi, demokraatlikke väärtusi ja kaasavaid lahendusi deklareeritakse avalikkuses järjest enam, ei laiene see paraku kõigile ühiskonnagruppidele. Nii on tihtipeale just lapsed need, kelle kogemusi avaliku ruumi disainis, transpordilahendustes, kaubanduses või koolides-huvikoolides ei arvestata.

Lapsed tunnevad, et nende kogemusi halva ruumilahenduse ja taristukorralduse osas ei arvestata. Neid kogemusi pole pahatihti ka kellelegi rääkida – vaid lapsevanem on see, kes kuuleb lapse murest auklikest, poristest või libedatest kõnniteedest. Lapsevanem leiab ilmselt siis ka võimalusel lahendusi, et viia last hoopis autoga kooli, et vältida ebaturvalisi olukordi.

Võimaluse korral abistavad lapsevanemad, et leida lahendusi halbade taristulahenduste korral, kuigi laiemas plaanis võiks eesmärgiks olla hoopis see, et lastel oleks mugav ja turvaline iseseisvalt liikuda ning et nad ei peaks vanemate abile lootma jääma. Lapsed ei mõtle endist kui ühiskonnaliikmetest, kes võiksid panustada kaasarääkimise teel ligipääsetavuse probleemide lahendamisse.

Joonistusel on laps kujutanud on teekonda ujulasse: asfalteeritud tee läheb üle metsavaheliseks jalgteeks, mis on pidevalt porine ja mudane.

"Siin on kool, siis siin on poed. Siis siit ma lähen kõnnitee pealt, kuni tuleb autotee, siis siit ma kõnnin, kuni siit tuleb metsatee. Ma lähen metsateed pidi ujulasse. Seal ei ole kõnniteed, ma pean autotee kõrvalt kõndima. Ja siis ma olen ujulas." (Isabel, 9 a)

Uuringu teema oli laste jaoks kohati liiga keeruline ja raske, et ligipääsetavuse üle intervjuu vormis arutada. Selgemalt tulid probleemid välja hoopis jalutuskäiguintervjuudel, kuid rühmaintervjuud koos joonistamisülesandega aitasid uurijatel laste tõlgendustasandeid paremini mõista ja näha, millised aspektid lapsi rohkem kõnetavad.

Näiteks elavneti noorema vanuserühma (7-10-aastased) vestlustes teemade puhul, mis võimaldasid neil end tunda suurema otsustajana. Sellistel puhkudel rääkisid lapsed oma tegemistest siis, kui täiskasvanuid läheduses pole – näiteks on laste mängud tegevus, millesse täiskasvanud tihti ei sekku, kus lastakse lapsel "niisama olla".

Mäng ja iseolemine ning sedakaudu ka "oma koha" loomine on laste arengu ja ümbritsevat tundma õppimise seisukohalt väga oluline. Kuid tekib küsimus, kuivõrd meid ümbritsev keskkond mängulisust toetab?

Tundub, et lastele mõeldud kohad seda oma ruumilahendustes ja disainielementides pigem ei tee. Ka rääkisid lapsed paremate puhkekohtade soovist. Tihti koolimajades või huvikoolides niisuguseid polegi ning nende puudust kompenseeritakse eri viisidel. Näiteks on tüdrukutel kooli WC-s kujunenud oma salakoht, mida saab kasutada kas mängimiseks või omaette olemiseks:

"Mul on tüdrukute vetsu kohta ainult halbu asju öelda, aga üks mu lemmikkoht on seal vetsus, selle viimase boksi ja akna vahel aknalaual. Sest et seal saab rahulikult olla ja raamatut lugeda kuna see on kolmandal korrusel, siis keegi ei näe seda. Aga mina näen kõiki!" (Iti, 9 a)

"See on siis ka hea, et kui me mängime peitust või midagi ja poisid ka mängivad. Siis sealt kohast on hea ülevaade, kus keegi on peidus." (Isabel, 9 a)

"Oma koha" puudumise teema kerkis väga teravalt esile ka avalikus ruumis tegutsemise ja hakkamasaamise puhul. Kas lastel on eakohaseid kohti, kus linnaruumis olla, et mängida, sõpradega aega veeta või mõne meelepärase harrastusega tegeleda?

Eesti linnade mänguväljakud on sageli mõeldud pigem koolieelikutele ja uuringus osalenud algklassilaste jaoks olid need juba pisut "titekad". Ent samal ajal ei tundunud neile, et ka muud kohad, sh rulapargid, palliväljakud, noortekeskused on nende jaoks mõeldud.

Takistavad põhjusi võib olla mitmeid – näiteks on parasjagu see koht linnaruumis kellegi teise kasutuses. Rulapargis sõidab mõni teine seltskond, palliväljakul tegutsevad juba "liiga suured" või pargipingi on hõivanud joodikud. Mõned uuringus osalenud lapsed tunnistasid, et kardavad konflikti ega julge seetõttu oma õiguste eest välja astuda ning hoiavad teiste kasutuses olevatest kohtadest pigem eemale.

Niisamuti võib takistavaks teguriks olla topeltebavõrdsuse kategooriate kokkulangemine. Näiteks ütlesid mitmed uuringus osalenud tüdrukud, et rulaparki nad ei kasuta, sest neil puuduvad piisavad oskused, aga avalikus ruumis puuduvad tihtipeale ka alternatiivsed võimalused, mis tüdrukute huvidele rohkem vastaksid.

"Ma olen Oliver, ma olen 12. Ma elan asulast väljas ja hommikuti käin rattaga koolis. Pärast kooli lähen tagasi koju ja siis lähen sõpradega õue. /.../ Mul hakkab trenn pool kuus ja lõpeb pool seitse. Aga vahepeal läheb kauem ka. Õhtuti õpin ka ja vahepeal õpin koos ema või isaga. Me oleme sõpradega õhtuti keskel pinkide peal istume või räägime juttu või siis oleme bussijaamas. Oleme siin keskel – lihtsalt istume ja kuulame muusikat. Praegu on natuke külm, seepärast käimegi bussijaamas ka, et seal on soojem. /.../ Siin ei ole eriti turvaline minu meelest. Siin on igast joodikud ja gängid on ka. Joodikud on bussijaamas või igal pool. Gängid on kahe poe vahel. Elektrijaama taga ka istuvad joodikud. Ja siis on üks poiss veel – ta on kuusteist – temast peab eriti eemale hoidma. Ta mingi pommib raha välja poistelt, tüdrukuid ta jah ei kiusa. Kui ta tuleb, siis peame kohe ära kaduma." (Oliver, 12 a)

Lapsed pelgavad täiskasvanutelt abi paluda

Palusime uuringus osalenud lastel rääkida lugusid, kuidas nad on toime tulnud ligipääsu piiravate teguritega avalikus ruumis, haridusasutustes, vaba aja veetmisega seotud kohtades, transpordis, kaubanduses.

Kuidas lapsed neid täbaraid olukordi lahendavad? Selgus, et lastele omane mänguline, fantaasiaküllane ja positiivne meelestatus ei lase neil probleemide korral pikalt nukrutseda. "Kuidagi saan hakkama ikka!" oli vastus, mida sageli intervjuudel kuulsime. Ent lapsi jääb ebamugavusi tekitanud olukord siiski häirima.

Tunnistati, et ligipääsetavuse probleemidest räägitakse näiteks hiljem lapsevanemale. Eriti tavapärane pole aga võõrastelt abi otsimine. Lapsed ei julge täiskasvanutelt abi paluda, sest mõnel juhul on neil olnud negatiivne kogemus või on kuuldud teiste lugusid, kus abipalvele jäeti vastamata või sai abipaluja sootuks pahandada.

Sotsiaalsed barjäärid on abipalumiseks liiga kõrged ja lapsed ei tihka täiskasvanut tülitama minna. Vahel lapsed ka ei tea, kas selles olukorras on neil õigus abile ja toetusele. Kaupluste puhul näiteks rääkisid lapsed juhtumeist, kus soovitud kaup oli paigutatud liiga kõrgele, kuid teenindajalt abi paluda lapsed siiski ei julgenud. 

"Ma iga päev peale kooli käin siin poes, ostan endale saiakesi. Aga need, mis mulle meeldivad, on siin Selveris kõrgel. Ma võtan siis alt midagi muud maitsvat." (Andrei, 9 a)

Vahel ei mõtle laps endast kui kliendist, aga teiselt poolt ei näe ka kaupluse teenindaja last kui klienti, keda tuleks kohelda teistega võrdselt. Ebaselged on laste jaoks ka poodides riiulilt kauba kättesaamiseks mõeldud astmed või pingid – kas poekülastajad tohivad neid kasutada või on need vaid personalile?

Kui kauplusetöötajad oleksid rohkem koolitatud ning teadlikud sellest, kuidas eri sihtgruppidele paremini läheneda, võimaldaks see lastel märksa hõlpsamini kaupluses iseseisvalt hakkama saada. Lapsi tõrjuv teeninduskultuur tuli väga selgelt esile, kui lapsed rääkisid oma kogemustest ühistranspordis.

Esiteks tekitavad ülerahvastatud bussid neis ebaturvalisuse tunnet, sest kaasreisijad võivad trügida ega pruugi lapsega arvestada. Teiseks probleemile viitavaks nüansiks on rühmaintervjuudes sageli laste mainitud soov istuda ühistranspordis üksinda. See osutab suurema personaalse ruumi vajadusele, aga ka sellele, et lapsed tunnevad end võõra inimesega pinki jagades ebamugavalt.

Lisaks mainiti, et bussijuhid ei arvesta lastega – näiteks juhtumid, kus laps jooksis bussile, olles kindel, et bussijuht teda märkas, kuid sõitis peatusest välja ega avanud uksi. Eelkõige väiksemate linnade ja maakonnaliinide bussidesse astumine, kaardi valideerimine või pileti küsimine toimub bussi esiuksest sisenemisel ja otsesel suhtlemisel juhiga.

Enim nimetataksegi neid ebameeldivate olukordadena. Räägiti lugusid, kuidas mõned bussijuhid on tõredad või ei vasta laste tervitus- ja viisakusväljenditele midagi. Ka on bussijuhid lastega pahandanud nii sõidukaardi mahaunustamise kui ka kommisöömise pärast või pole lubanud tõukeratast bussi kaasa võtta.

Märka last

Usume, et uuring aitab poliitikakujundajatel märgata lapsi kui eraldi ligipääsetavuse sihtrühma ning uued poliitikad aitavad kujundada võrdsemat, kaasavamat keskkonda. Seejuures on oluline, et koos füüsilise keskkonna ümberkujundamisega toimuks muutus meie väärtustes ja harjumustes.

Kõik saab siiski alguse sellest, kas me kodanikena märkame last, pakume talle vajadusel abi, kasvõi arvestame lapse kohaloluga ruumis või mõne teenuse tarbimisel. Mõnda nii lihtsat oskust nagu näiteks kassajärjekorras ootamine laps alles õpib ja seepärast ei pruugi ta kehakeel ning olek märku anda selgest plaanist järjekorras olla.

Täiskasvanu võiks endale hetkeks meenutada, mis tunne tal enesel oli esimest korda üksi kassajärjekorras oodates, soovitud kauba eest makstes või arvutades, kas taskurahast ikka piisab soovitud kauba ostmiseks.

Laste laiem kaasamine ühiskondlikesse protsessidesse või neid puudutavatesse küsimustesse saab alguse väikestest muutustest täiskasvanutes. Hea algus selleks oleks teenindussektori koolitamine, et lapsi koheldaks võrdse kliendina.

Elis Kaljuvee, Kaia Beilmann ja Ehti Järv Autor/allikas: Rakendusliku Antropoloogia Keskus

Artikkel ilmus algselt Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka Last.


[2] Turk, P., Sarv, M. Lapse osalusõigusest laste ja täiskasvanute vaates (2019). Kogumikus Laste subjektiivne heaolu kohalikus ja rahvusvahelises vaates. Koostajad D. Kutsar ja K. Raid.Statistikaamet. Arvutivõrgus kättesaadav.
[3] Saar, H. Lapse õigused 2018-2019 (2020). Kogumikus Inimõigused Eestis 2020. Arvutivõrgus kättesaadav.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: