Kuidas reageeriksite uudisele, et ühes väikelinnas hakkas algkooliealist poissi tema perekonna teadmata - aga siiski hilisemal vaikival heakskiidul - külastama parajalt paks mees oma parimates aastates? Õõvastav oleks midagi sellist lugeda, kui selline lause ilmuks väljaspool lasteraamatu kaasi.

Karlsson ja teised

Karlssoni ja väikevenna lähedane suhe pole sugugi probleemitu, ammugi mitte eluterve. Heaoluühiskonnas elav väikevend ei saa oma perelt ilmselgelt piisavalt tähelepanu ja sestap pole egoistlikul propelleriga vanamehel mingit probleemi poisi lähedusevajadust täita tühja suurustlemisega.

Väikevenna ja Karlssoni suhe toimib lasteraamatus lõbusasti, aga see suhe pole sugugi selline, mida me oma lapsele või iseendalegi täiskasvanueas sooviks. Ometi on tegemist ühe populaarseima lastelooga maailmas.

Äärmuslikku tumedust võib leida ka teise suure Skandinaavia lastekirjaniku Hans Chistian Anderseni muinasjuttudest. Mul ei lähe siiani meelest muinasjutt, kus üks armunu peitis oma õnnetult hukkunud armastatu pead... lillepotis. Anderseni tegevustikku saadab äärmusliku rusutuse ja lootusetuse atmosfäär ja lapsena tema muinasjutte ahnelt neelates sai minust omamoodi nukrusesõltlane.

Lastekirjandus ongi põnevalt vastuoluline žanr, sest lasteraamatu kaante vahel oleme valmis aktsepteerima tumedaid tegelasi ja ebaterveid suhteid nende kohta küsimusi esitamata. Elu tumedate külgede elutervikusse haaramine näib olevat üks muinasjuttude ja lastekirjanduse oluline ülesanne ja nende raamatute lugejaskond pole sugugi ainult lapsed.

Lastekirjandus on mütoloogilise mõtlemise lubatud ilming jumalast lahti ütelnud ühiskonnas. Kusjuures täiskasvanueas on lasteraamatut sageli märksa õudsem lugeda kui lapseeas, mil näiteks vaimset vägivalda rakendava Karlssoni või Tove Janssoni "Muumioru lugude" agressiivse ja ebaviisaka Väikese Müü olek pigem jõustava ulakuse kui isikusehäirena mõjuvad.

Pätu ja teised

Üks ühiselulise õudusloona mõjuv eesti lastekirjanduse teos on Astrid Reinla "Pätu".

Paneelmaja korteris kummitab tavalist perekonda ebameeldivalt vormitu olekuga tegelane. Pätu kehastab lapsikut ja tüütult argist terrorit, mille all lapsevanemad teinekord kannatavad.

Pätu on ka pea kõikides maailma mütoloogiates esineva triksteri vaesestatud väikekodanlik teisendus paneelmaja sumbunud korteriolustikku.

Piret Raud on 2008. aastal kirjastuse Avita välja antud versioonis tabanud hästi Reinla raamatu mütoloogilist kude, Raua illustratsioonid sobiksid pigem mõne täiskasvanute kinnise klubi õudusfetišistide sektsiooni seintele.

Ometi pole Pätu miski mütoloogilist mõõtu kurjam, tema teod on tüütud, olmelised ja vastikud, kusjuures neis puudub loomingulisus. Lukuauku plastiliini toppimises, vanaisa tuhvli peitmises või korteris kapitaalremonti tinginud uputuse korraldamises pole midagi lustlikku ega lapsepõlve õilistavat.

Karlssoniga Katuselt saab väikevend vähemalt nalja, ka võitleb ta korterivaraste Ville ja Rullega ning kiusab ülbet Majasokku. Pätul aga puudub huumorisoon, tüüp lihtsalt reostab üht kodu. Reinla lasteraamatul puudub lapsi või peresuhteid jõustav moraal. Pigem on see ühe kommunaalterroristi pantvangi jäänud pere laostumise õpetlik lugu.

Pätu põhivastased - Kauri ja Piia nimeliste põngerjate vanemad - on alguses maruvihased ning viskavad Pätu korterist välja. Raamatu lõpuks on see perekond Pätu terrorist aga nii ruineeritud, et ebardi naasmist suisa taga igatsetakse. "Oleks nüüd Pätu siin," hüüab isa pärast järjekordset Kauri ja Piia sigadust, mida nood üles tunnistada ei taha. "Siis vähemalt teaks, kes on pahandust teinud."

Lõpuks toimubki veidrat rõõmu tekitav taasühinemine. Muidu kodu hoidnud isa avastab raamatu lõpuks, et tal on Pätu naasmise üle hea meel, "sest õigupoolest meeldib isale kangesti kõiksugu asjade kallal nokitseda ja ta on pidanud üsna tükk aega tegevuseta olema. [...] Pätu aga "möllab mööda tube ringi ja on korraga triibuline ja halli habemega ja vilistab ja vehib oma kaheksa käega ja jalaga," raporteerib autor.

Lasteraamatu tegelasest kaasaja Eesti ühiselulise atmosfääri maskoti meisterdamine võib mõjutada sündsusetult, ent lasteraamatud on mõeldud ka vanematele, kes neid loodetavasti oma järeltulijatele regulaarselt ette loevad. Ja sarnaselt Karlssoni ja Väikemehe looga on lasteraamatuis ka ebaõnnestunud suhteid lõbustavalt turvaline kogeda.

Ühiselus

Ühisellu ma selliseid pidevatest kunstlikult esile kutsutud kriisidest toituvaid suhteid ei sooviks. Ühiselu keskmes võiks olla ikkagi midagi ehedat ja loovat.

Ühe kunagise peaministri ühiskondliku peenhäälestuse retoorika tundus juba väljaütlemise hetkel roidununa, aga seda kandis ometigi mingi terviku lihvimise, seega ikkagi terviku hoidmise vaib.

Praegust ühiselulist atmosfääri näib toitvat ära lõhutud asjade kallal nokitsemise rõõm. Sellises üleriiklikus remonditöökojas läheb valitsejate põhirõhk minevikutraumade pillavale plaasterdamisele (mis on poliitvõttena vägagi toitev, aga seda peamiselt poliitikutele), aga poliitiline vastutus ühiselu loova arendamise eest hajub sootuks.

Valitsejal on väga mugav öelda, et "Pätu tegi". Aga kes või milline on Pätu, seda ei tea mitte keegi. Sellise hoiatuse edastab Astrid Reinla oma lugejale kohe raamatu avalauses.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.