ERR-i portaalis ilmus 23. augustil uudis "Siseministeerium soovib krüpteeritud sõnumirakendustesse tagaust". Artikli kohaselt soovitakse kriminaalmenetluse raames tagaust krüpteeritud sõnumirakendustesse. Toon järgnevalt neli mõtet, miks see pikas perspektiivis minu arvates mõistlik ei ole.

Esiteks, tagauks krüpteeritud sõnumisse on ülekantud tähenduses nagu füüsiline täiendav tagauks kõikide Eesti kodudesse. Kui lisada üks uks kõikidele kodudele, siis muutuvad kõik kodud vähem turvaliseks ka laiemas plaanis.

Tagauks, millest pääseb sisse õiguskaitseorganite esindaja, on põhimõtteliselt uks ka soovimatutele külalistele. See muudatus mõjutab kõiki Eesti inimesi, mitte ainult kurjategijaid.

Teiseks ei muuda seadusemuudatus olematuks asjaolu, et turul on nõudlus selliste sõnumite edastamise lahenduste vastu. Kuni on nõudlus, seni on pakkumine. Kui üks platvorm ei ole ühtäkki enam turvaline, siis tuleb järgmine platvorm või lahendus, mis on turvaline.

Kolmandaks on küberruumis territoriaalsed piirid ning õigusruumi piirid hägusad. Ei ole eluliselt realistlik eeldada, et tulemus on saavutatav mõistliku pingutusega. Näiteks teenusepakkujaid, mis tegutsevad riikides, millega pole Eestil isegi näiteks vähemalt keskmiselt tugevaid diplomaatilisi suhteid, on ilmselt sundida keeruline.

Neljandaks, vaatame eelmisi punkte koosmõjus. Ilmselt on see lahendus võrdlemisi kulukas. Raske on kujutada ette, et antud eesmärgi saavutamise nimel saaks isegi mõõduka tulemuslikkusega tegeleda vähem kui terve ühe riigiasutuse osakonna jagu inimesi. Seejuures selliseid inimesi, kes mõistlikult ootavad, et neile pakutakse IT-valdkonna tippspetsialisti töö- ja palgatingimusi.

Lisaks on antud töögrupil vaja toetust diplomaatilisest sfäärist. Isegi autoritaarsete riikide jaoks, kel on suur huvi lihtsamates kategooriates "interneti sulgemise vastu", ei saa sellega hästi hakkama.

Ühtlasi on ressurss, mis sellele kõigele kulub, ilmselt võrreldav nõukogudeaegsete repressiivorganite eelarvelise võimekusega piirata inimeste juurdepääsu rannikule ja nende kontakte välismaailmaga.

Lõpptulemus võib kahjuks olla, et palju tehakse tööd – ja naljatades võib öelda, et ettevõtmise käive on suur –, kuid eesmärki ei täideta ja kasumit ei tule.

Rainer Ratnik töötab tarkvaravaldkonnas õigusnõunikuna, kommentaaris esitatud seisukohad peegeldavad autori isiklikku arvamust ega ole esitatud kellegi huve esindades.