Riigieelarve defitsiit on järgmisel aastal neli protsenti SKP-st ja kaks miljardit eurot tuleb meil juurde laenata. Jah, defitsiit on väiksem kui tänavu, aga see on ikkagi väga suur puudujääk. Kas tõesti ei andnud rohkem teha?

Kolm aastat me oleme kärpinud kümme protsenti ja sellel aastal uue eelarvega veel 235 miljonit ehk peaaegu 250 miljonit. Sisuliselt saime palka tõsta ainult neljas valdkonnas, investeeringuid oleme ajatanud. Seda, et me jõuaksime neljalt poolelt nelja protsendini, on soovitanud eelarvenõukogu, Eesti Pank. Seda poole protsendi võrra vähendamist võiksid järgmised valitsused kas meie osalusel või peale valimisi teiste poolt ka teha.

Kriitikud ütlevad, et need on kõik raamatupidamislikud ja kosmeetilised numbritega mängimised. Te olete ka ise öelnud, et kärped tulevad suuresti majanduskasvult, aga ka suurte taristuinvesteeringute edasilükkamise arvelt. Miks te ei ole isegi arutanud laiemalt püsikulude kärpimise teemadel?

Esiteks ma ütleks – mida need kriitikud ikka muud saavad rääkida kui kõlavaid pealkirju, sloganeid tuleb sealt palju. Me oleme loomulikult kärpinud nii püsikulusid kui ka tööjõukulusid. See on vist esimene kord, kus peale 2009. aasta majanduskriisi – Ardo Hansson on sellest pikemalt ka kirjutanud – kärbitakse püsikulusid ja majandamiskulusid. Ja ma toon ühe näite – töötukassas iga viies inimene lasti lahti, läks, võttis ennast töötukassas arvele; maa- ja ruumiametis iga viies inimene lasti lahti ja nii edasi.

Ma toon ühe näite – 1995. aastal oli sama maksukoormus, mis praegu, 35 protsenti, kaitsekulud olid alla protsendi, nüüd on üle viie protsendi. See näide on väga lihtne – kõik muud valdkonnad on pidanud sellepärast koomale tõmbama.

Defitsiidist on üha raskem välja tulla: laen kasvab, intressimaksed kasvavad, tekib spiraal – kui me praegu sellele pidurit ei pane, siis pärandate järgmistele valitsustele veel hullema olukorra, kui praegu on.

Ma siiski ütleks – nagu eelarvenõukogu ka ütles ja nad harva tunnustavad – see, mida meie tegime, tõmbasime koomale läbi aastate ja tõmbasime koomale ka järgmises eelarves. Valimiseelsel ajal tavalised poliitikud on lahked jagajad – meie vastupidi, tõmbasime vabatahtlikult väiksemaks kulutusi. Kui järgmised valitsused suudavad sama poole protsendi kaupa tõmmata koomale, siis see kindlasti võlasurvet tulevikus leevendab.

Ometi on Eesti Pank jätkuvalt heitnud ette, et ei ole suudetud kokku leppida, kuidas parteiüleselt võlakoormust leevendada või (kasvu) peatada.

No minu ettepanek oli, kuivõrd parteiülesed kokkulepped tihtipeale ei ole isegi väärt seda paberit, mille peale need kirjutatakse, et olekski mõistlik teha täpselt nii, nagu meie tegime. Me lubasime ja tegime, võtsime pool protsenti eelarvedefitsiiti vähemaks. Ehkki pärast kolme aastat kärbet tähendas see, et me kulutame järgmisel aastal vabatahtlikult pea 250 miljonit vähem. Kas te arvate, et seda on lihtne teha valitsuses pärast seda, kui kogu riik on dieedil olnud? Ei ole, see on väga keeruline.

Samuti kärbe Rail Balticu arvelt – ometi need kulutused tuleb hiljem teha ja suure tõenäosusega ka palju kallimalt.

Jälle pole päris korrektne. Rail Balticu puhul on nii, et kui seda ehitada järgmise eelarveperioodiga ehk aastani 2034, on võimalik mitte ise raha selleks laenata ja sellelt intresse maksta, vaid kasutada eurorahastust, nagu algselt Rail Balticuga oligi mõeldud.

Räägite 600 miljonist, mis on tegelikult ju veel jagamata – seda raha ei ole ja võib-olla ei tule ka.

See raha kindlasti tuleb.

Kuidas te teate seda?

Sellepärast, et Euroopas on taotlus kümme miljardit sellele projektile. Mina lähen selle laua taha, kus riigijuhid räägivad (Euroopa Liidu) eelarvet läbi. Me küsime seda raha, Balti riigid küsivad, ma tean, mina olen selle laua taga.

Küsida ju võite, aga see ei tähenda, et te seda ka saate.

Ma võin kihla vedada – veame kihla siin, otse-eetris, et saame?