Piret Hartman: süvariik vs suvariik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Piret Hartman
Piret Hartman Autor/allikas: Erakogu

Süvariik – mis, kes, kas üldse? Kultuuriministeeriumi asekantsler Piret Hartman jagab kogemusi ametnikutööst.

Olen olnud ministeeriumi ametnik üle viie aasta, neist viimased kolm asekantslerina Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse osakonnas, valdkonnas, mis ei jäta kedagi külmaks.

Tuule tiibadesse sain kolmandas sektoris peamiselt õpilaste ja üliõpilaste õiguste eest seistes. Ühiskonnaõpetuse süvakursuse läbisin riigikogus nõunikuna. Kõige selle juures olen suure tänutundega kahe lapse ema ning erinevate kogukondade liige, kelle tuge pean hindamatuks. Kuid mida pean oluliseks ametnikuna ning milliste järeldusteni olen viimastel aastatel jõudnud?

Tuleb alati anda parim

Ametnikuna oled sõna otseses mõttes maailmaparandaja ning vastutad iga päev väga suure hulga inimeste eest. Ükskõik kas oled spetsialist, nõunik, raamatupidaja, referent või asekantsler – sinust sõltub riigi, meie kodu toimimine. Teadmine, et vastutan Eestis ühe valdkonna eest, on mul kogu aeg kuklas.

Oma tööd tuleb teha täiel rinnal, kuid sellesse ei tohi ära uppuda. Kõiksuguste asjade tegemine ei muuda neid automaatselt tähtsaks. Tuleb seada prioriteete ning keskenduda tegevustele, mis aitavad eesmärkidele ja tegelikele tulemustele lähemale.

Eestvedamine on defitsiit

Arvan, et eestvedamine on avaliku sektori defitsiit. Meil on kuldaväärt spetsialistid, kuid meil puudub julgus eest vedada, tõugata, liikuma panna. Kindlasti tuleb mõelda, analüüsida, kaaluda, kuid väga paljude heade asjade puhul õpime just tegutsedes väärtuslikke teadmisi juurde ning lõppkokkuvõttes saavutame soovitu või enamatki veel.

Nii on sündinud e-riik ning paljud muud saavutused, mille tõttu kogu maailm Eestit eeskujuks peab.

Rahvas väärib oma kuningaid

Ministeeriumis töötades tekib takistuste korral kiusatus pugeda ministeeriumi eesotsas oleva poliitiku selja taha. Poliitiliste otsuste tegijate kirumine ei anna aga juurde ei aega ega tulemusi.

Võimul olevad poliitikud on seal, kus nad on, rahva soovil ning seda soovi tuleb austada. Kui austus riigikorra vastu on kadunud, on ametnikuna võimatu jätkata. Seega tuleb olenemata olukorrast teha ära parim, mis võimalik. Seejärel hakkavad ehk lõpuks liikuma ka suured asjad.

Poliitikutele meeldivad ettevalmistatud lahingud. Mõnede teemade lahendamiseks on vaja aega, kuid seda ei tohi raisata, jäädes igavesti õiget hetke ootama. Ametnikuna tuleb lisaks neile tegevustele, mis seisavad valitsuse tegevusplaanides, tunnetada inimeste jaoks aktuaalseid vajadusi ja probleeme ning nende kõigiga tegeleda.

Ametnik peab olema julge

Austus ministri vastu ei tähenda aga julguse või eriarvamuse puudumist. Öelda välja enda kui valdkonna spetsialisti arvamus on ametnikkonna kohus. Poliitikud austavad heas argumendis peituvat jõudu.

Meie kõigi ühine eesmärk on parim tulemus, mis lähtub võimalikult paljude inimeste huvidest. Vaevalt soovib keegi teha riigile kahjulikke otsuseid, kuid kindlasti sõltub kõik vaatenurgast.

Nagu on öelnud president Lennart Meri: "Oma riigi eest vastutame me koos ja igaüks eraldi." Kui ametnik ei tunne, et temast midagi sõltub, siis ei ole ta piisavalt ambitsioonikas ning see ei sobi vaikselt täiskasvanuikka jõudnud riigile. Peab jätkuma julgust ja visadust liikuda edasi, olla homme parem, kui olime eile.

Ikkagi inimene

Kõige selle juures tuleb jääda inimeseks. Üksnes statistika lugemine aruannetest on mugav viis päriseluga mitte kokku puutuda. Nii võib unustada lihtsa tõe, mis nii väikese riigi nagu Eesti kohta käib – igaüks on oluline. Tuleb olla ka "põllul", et saada aru valdkondade proovikividest ning mõista inimeste vajadusi.

Kolm aastat tagasi alustasime ametnike välitöödega, kui viisime riigi tippametnikud, avaliku sektori eestvedajad Ida-Virumaale tutvuma kohalike oludega, tegema koostööd kohalike omavalitsuste ning sädeinimestega.

Sellest sai traditsioon, mille raames võtsid ametnikud suve lõpus ette kuni kahenädalase retke kokkulepitud Eesti piirkondadesse. Ööbisid seal, käisid kohalikus poes, tegid kaugtööd ning samal ajal suhtlesid kohalike inimestega, vahetasid infot, arutasid ning proovisid leida lahendusi nii piirkondlikele kui ka valdkondlikele kitsaskohtadele. 

See projekt on kasvanud mõne aastaga sadu ametnikke ning kohalikke inimesi kaasavaks ettevõtmiseks, millest on kasu saanud kõik pooled ning mille tulemusel on hakanud liikuma mitu projekti, näiteks sotsiaalkindlustusameti regulaarne rändkontor Sillamäel, võimalikud pakiautomaadid maapiirkondades või raamatukogude rolli uuendamine.

Kõik on toimunud ametnike ja kohalike omavalitsuse vabal tahtel, ilma hangete, projektijuhtide ja kommunikatsioonifirmadeta.

Silotornidest saab vabaneda koostööga

Sageli jäädakse kinni vaid oma asutuse, teema või valdkonna piiridesse. Tekivad nõndanimetatud silotornid, mille vahel info ei ei liigu. Tegelikult on silotornideülene poliitikakujundamine väga lihtne.

Tuleb lihtsalt ühendust võtta ning asuda suhtlema, vaidlema ja reaalselt midagi koos ja ära tegema. Valdkondadeüleselt, erinevate partneritega sünnivad lahendused, mis lahendavad päriselt probleeme, mitte kitsaid lõike neis. 

Peale välitöid kutsusid mõned ministeeriumid kultuurilise mitmekesisuse osakonda oma asutustesse kaugtööd tegema. Ilma pikema jututa võtsime vastu sotsiaalministeeriumi pakkumise kolida kolmeks kuuks superministeeriumi tornidesse. Sotsiaalministeeriumi kantsler ajas lühikese aja jooksul korda meile sisenemiseks ja väljumiseks vajalikud turvaelemendid ning tagas täielikud töötingimused oma majas.

Tutvusime peamiselt tööturuvaldkonna küsimustega, kuid saime ülevaate kõigist sotsiaalministeeriumi teemadest ning nemad muidugi meie eesmärkidest ja kitsaskohtadest. Seejuures jätkasime paralleelselt oma igapäevast tööd. 

Kirjeldatud ettevõtmine on muu hulgas aidanud meil lahendada teisest rahvusest inimeste tööturuga seotud probleeme ning parandanud infovahetust. Piirid ja tornid on ennekõike meie peades ning nende lõhkumiseks peame koostööd alustama. Alati ei ole vaja struktuurimuudatust, piisab ühest telefonikõnest. Usun, et võimalike platvormide hulk on siin väga suur.

Mägesid liigutavad võrgustikud

Lai võrgustik ja partnerite olemasolu on avalikus sektoris asendamatu. Sidusust on ühiskonnas võimalik saavutada vaid juhul, kui selleks on laiahaardeline ühiskondlik kokkulepe, mis ei sünni paberil või ministeeriumikoridorides, vaid inimestega päriselt suheldes, kokku leppides ning tegutsedes, üksteist inspireerides.

Ja uskumatul kombel  tekib ühisosa väga kiiresti. Inimesed tahavad olla kaasatud, panustada, protsesse mõjutada, ühiskonda edasi aidata.

Korras masinavärk

Tuleb mõelda loovalt, sest kõike ei ole võimalik strateegiliselt ette planeerida. Kõige olulisem on hoida masinavärk valmis pidevaks muutuste teekonnaks. Eesti sai hakkama pool aastat ettepoole tõstetud Euroopa Liidu eesistumisega paremini, kui me oleksime lootnud.

Viiruseepideemias suudeti väga kiiresti reageerida ning riik mobiliseerida. Võib-olla oli EV100 hea eelsoojendus, mis kogu riigi koostööle ning tegutsemisele häälestas. Oluline on seda paindlikkust, kuid ka koos tegemise soovi hoida ning ühistunnet kasvatada.

Oma tööd tuleb austada

Avalikku sektorit ümbritsev keskkond on muutlik ning kuna vähemalt iga nelja aasta tagant toimuvad ka poliitilised suunamuutused, on ametnikud need, kes hoiavad stabiilsust ja järjepidevust. Seda privileegi ei tohi unustada.

Kunagi tuli minu jutule inimene, kes alustuseks tuletas meelde, et ma olen sellel kohal seetõttu, et tema on tööd teinud ning riigile makse maksnud, millest mina ametnikuna nüüd palka saan.

Selles kommentaaris on iva. Ametnikuna ei tohi me unustada, et iga päev tuleb anda endast kõik, mis võimalik. Seejuures ei ole ametnikud eksimatud, oma vigu tuleb tunnistada ning kiiresti uued lahendused leida.

Suurem ühtekuuluvustunne

Keerulistes oludes on alati lihtsam leida süüdlane, ühine vaenlane, aga nii tulevikku ei ehita. Poolte valimise asemel tuleks proovida eri vaatenurki avada ja leida ühisosa. Ühtekuuluvustunde suurendamine aitab kaasa sidusamale ühiskonnale.

Eelduseks on aga kõigi poolte mõistmine, koostöö tegemine selle erinevates variatsioonides ning ka ühised saavutused, mis aitavad kaasa parema ja kokkuhoidvama riigi ehitamisele.

Loodan, et süvariigiks ei peeta aktiivseid ametnikke, kes oma valdkonda tunnevad ja arendavad ning kel on oma arvamus, mida nad ka välja öelda julgevad. Kui keegi oma positsiooni isiklikult ära kasutab, tegutseb õigusriigivastaselt, siis tuleb sellest konkreetselt märku anda. Muidu aga tuleb hoida neid spetsialiste, kes riigil praegu olemas on.

Meid rahvana on liiga vähe, et saaksime oma ala asjatundjatesse hoolimatult suhtuda. Süvariigist hullem on suvariik.

Artikkel ilmus algselt ajakirja Hea Kodanik suvenumbris

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: