Külli Taro: kodanik on riigi omanik, mitte klient ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Eraettevõtte kliendil ei ole õigust otsustada ettevõtte juhtimise üle, nõuda näha raamatupidamist või kaasa rääkida, milliseid teenuseid ettevõte üldse pakub. Kodanikul kõik need õigused riigi suhtes on, sedastab Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.

Lugesin hiljuti kirja, milles inimene kurtis, et üks riigiasutus nimetas teda kliendiks. Ja lihtsalt kliendile ei pidavatki olema kohustust selgitusi jagada.

Erasektorist laenatud sõnade "klient" ja "teenus" kasutamine kodanike ja riigi ülesannete kohta käib kaasaegse avaliku halduse käsitluse juurde. Usun, et riigisektori töötajatele on erinevatel juhtimiskoolitustel nõrkemiseni korratud, kui oluline on kliendi teenindamine, kliendirahulolu ja meeldiv kasutajakogemus.

Kuni nii soovitakse rõhutada, et riigi tegevuse tähelepanu peab olema inimese heaolul, mitte bürokraatlikel protseduuridel ja ametnike mugavusel, töötab see hea kujundina. Ent tegelikult on kodaniku taandamine üksnes kliendiks alavääristav, tema rolli pisendav.

Kui jätkata erasektori terminoloogias, siis kodanik on riigi omanik, mitte pelgalt teenuse tarbija. Kodanikul on riigi suhtes palju suuremad õigused ja kohustused kui kliendil suhetes ettevõttega.

Kas kujutate ette, et äriettevõttes teataks tegevjuhtkond omanikule, et tema küsimusele ei kavatseta vastata? Nii ei tohi ka minister jätta kodanike küsimustele vastamata. Olgu nad ajakirjanikud või tavalised inimesed tänavalt.

Eraettevõtte kliendil ei ole õigust otsustada ettevõtte juhtimise üle, nõuda näha raamatupidamist või kaasa rääkida, milliseid teenuseid ettevõte üldse pakub. Kodanikul kõik need õigused riigi suhtes on.

Samal ajal on kodanikul kohustus tarbida teenuseid, mida ta ise ehk ei soovigi (näiteks koolikohustus või ajateenistus). Ja tasuda maksudena tegevuste eest, mida ta ise ei vaja (näiteks sotsiaalhoolekanne või investeeringud teedesse ja majadesse, kus ta ise kunagi ei käi).

Kui erasektori kohta kehtib ütlus "kes maksab, see tellib muusika", siis avalikus sektoris pole neil, kes rohkem makse maksavad, õigust seetõttu riigilt midagi rohkem nõuda või paremat teenust saada.

Riigil on siinsel territooriumil teenuse pakkujana monopol. Kodanik ei saa valida mitme politseiteenuse või toiduohutuse järelevalve vahel.

Eraettevõtte sissetulek ja ellujäämine sõltub sellest, kas üha enam kliente nende juurde tuleb ja jääb. Riigiasutuse tegutsemise motivatsioon on teine ja selle eelarve pole tihti seotud klientide arvuga. Ja ei tohigi olla, sest vahel me tahame, et riigiasutusel polekski üldse kliente. Eriti näiteks lastekodudes või kinnipidamisasutustes.

Avalikus sektoris on vahel ka klient ehk kasusaaja mitte see konkreetne inimene, kellele teenust osutatakse või kellega otseselt kokku puututakse, vaid hoopis ühiskond laiemalt. Nii näiteks pole politsei klient tegelikult kinni püütud varas, vaid varguse ohver ja teised inimesed, kelle turvalisust pahategija kinni nabimisega kaitstakse.

Eraettevõte võib valida, keda teenindab või mitte. Riik klienti valida ei saa. Tuleb tegeleda ka ebaviisakate ja valimatult sõimavate kodanikega. Just siin vajaksid ametnikud tegelikult suuremat kaitset. Piksevardaks olemine kuulub vahel ametniku palga sisse, aga mitte tahtlikud solvangud ja räme sõim. Ka ametnik ja poliitik on kõigi teistega võrdne omanik, pole alam ega teenindaja.

Kui riik tõesti oleks üks aktsiaselts (aga mida riik kindlasti ei ole), siis kodanik oleks selle aktsionär, kes koos teiste võrdsete aktsionäridega moodustab üldkoosoleku. Üldkoosolek ehk rahvas valib nõukogu ehk parlamendi. Ja nõukogu määrab juhatuse, nii nagu parlament valitsuse.

Riik pole tõesti loodud tegevjuhtkonna või nõukogu tarbeks, mitte ametnikele ja poliitikutele või ühele ühiskonna grupile, vaid kõigile võrdsetele kodanikele. Kui sõna "klient" aitab seda sihti hoida, siis on selline keelemäng ennast õigustanud.

Kui teid riigiasutuses järgmine kord kliendiks nimetatakse, siis öelge, et olete tegelikult hoopis omanik. Sobiv meeldetuletus just Eesti riigi iseseisvuse taastamise pidustuste järgselt.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: