Eesti kohtusüsteemi kõige tõsisemaks probleemiks on, et suured üldmenetlused kriminaalasjus jäävad venima. Maakohtute ette jõuab aastas kokku 31 tuhat tsiviilasja ja 15 tuhat eri liiki kriminaalmenetlust. Kriminaalasjadest on näiteks kokkuleppemenetlusi 4 tuhat, neile kulub maakohtus keskmiselt 25 päeva.

Üldmenetlusi on kümme korda vähem ehk umbes 400, kuid otsuseni jõudmiseks läheb maakohtus keskmiselt üle 225 päeva. Venima ehk üle aasta kestma jääb maakohtus iga kümnes üldmenetlus (umbes 40 asja). Paraku on nii, et mida suurema osavõtjate arvuga on kohtuasi, seda suurem on venima jäämise tõenäosus.

Kevadel Harju maakohtu esimehe kohustuste täitmise üle tehtud järelevalve andis väga hea olukorra kaardistuse ja hulga konkreetseid ettepanekuid. Nende põhjal on justiitsministeeriumil valminud üldmenetluste kiirendamise eelnõu väljatöötamiskavatsus.

Näiteks on käsitletud kohtukoosseisu vahetumisel menetluse jätkamist – et asja arutamine ei peaks alati otsast peale hakkama, kui kohtunik või rahvakohtunik vahetub. Samuti asjaolude omaksvõttu – kohtus ei peaks pikalt aega kuluma küsimustele, kus vaidlust pole. Mitmed järelevalvearuande ettepanekud on juba arvesse võetud valitsusele esitatud kriminaalmenetluse revisjoni eelnõus.

Teine probleemide ring tuleb üldise kohtukorralduse jäikusest. Meie neli maa- ja kaks halduskohut jagunevad 18 kohtumajaks: suurimas töötab 67 kohtunikku, enamuses on aga viis või vähem kohtunikku, sh väikseimas üksainus. Kohtuvõrgul on kaks süvenevat probleemi:

1. ebaühtlane töökoormus: see on suuremates kohtumajades suurem, sellest tuleneb ka menetluskiiruse ebaühtlus,
2. liiga vähene spetsialiseerumine. Võtame näiteks alaealiste asjad või majanduskuriteod – politsei ja prokuratuur on rohkem spetsialiseerunud kui kohus. Advokaadid spetsialiseeruvad samuti.

Kõiki neid ja paljusid muid teemasid käsitleti üle-eelmisel nädalal riigikohtu esimehe juhtimisel Kohtute haldamise nõukojas. Nõukoda on kohtusüsteemi keskne esinduskogu, kuhu kohtunikest enamuse kõrval on esindatud ka advokatuur, prokuratuur, õiguskantsler, riigikogu põhiseadus- ja õiguskomisjon.

Nõukojas arutasime ka kohtukorralduse edasiarendamise eelnõu väljatöötamiskavatsust. Väljatöötamiskavatsus on seadusloomes see etapp, kus kirjeldatakse probleeme ja erinevaid alternatiive nende lahendamiseks. Nii nõukojas kui ka ajakirjanduses pälvis kõige enam tähelepanu üks alternatiiv: jätta Eestisse üks maa-, üks haldus- ja üks ringkonnakohus.

Valitsusprogrammist tuleneb justiitsministeeriumile suunis mitte vähendada praegust kohtumajade võrku ehk mitte viia mõnest maakonnast õigusemõistmist ära. Seega ühe kohtu ettepanek puudutab kohtute juhtimistasandit, mitte kohtumajade kohapealset paiknemist.

Kui maakondlikud kohtumajad moodustaksid nelja maakohtu asemel ühe kohtuasutuse, siis võimaldaks see lihtsamalt tasandada töökoormuse piirkondlikku ebaühtlust kui ka süvendada spetsialiseerumist.

Ühe kohtuliigi koondamine üheks kohtuasutuseks ei ole midagi ainulaadset. Näiteks terve Inglismaa peale on üksainus maakohus (county court), mis paikneb paljudes kohtumajades ja lahendab seal enamiku tsiviilasjadest.

Kohtute haldamise nõukoja enamus ühe kohtu alternatiivi ei pooldanud. Peamiselt toodi välja kaks põhjust: esiteks et ühendkohtus nihkuks raskuskese liigselt pealinna ning et juhtimine muutuks keerukamaks.

Praegu on kohtus keskne roll kohtunike üldkogul. Üldkogu teeb kohtus kõige tähtsama otsustuse ehk kehtestab tööjaotusplaani – teisisõnu määrab, milline kohtunik hakkab milliseid kohtuasju arutama. Ühendkohtus tuleks kohtunikud jagada kohtusisestesse üksustesse ning tükeldada üksuste vahel ka tööjaotusplaan ja selle kehtestamine.

Selgust vajab, kes jaotab kohtunikud üksusesse ja kuidas kohtunik saab üksuste vahel roteeruda. Samuti vajab selgust, kui palju kohtunik peaks ühendkohtus ringi sõitma – kas näiteks Kuressaares paiknev kohtunik peakski arvestama, et tal tuleb asju arutamas käia Valgas ja Narvas.

Kohtute haldamise nõukoja arvates saaks koormuse ebaühtlase jagunemise ja liiga vähese spetsialiseerumise probleeme lahendada teiste abinõudega, mida justiitsministeerium on välja pakkunud:

1. hakata mõnda liiki kohtuasju, mida arutatakse kas kirjalikult või video teel, jagama kohtute vahel üleriigiliselt. Sel juhul liiguksid asjad sinna, kus parasjagu madalam koormus;
2. luua spetsialiseerumiseks kohtute sees osakondi ja kohtute vahel võrgustikke. Osakonda ja võrgustikku kuuluvad kohtunikud ja nende abilised keskenduksid teatud liiki kohtuasjadele;
3. luua juurde uusi erikohtualluvusi, kus mõnda liiki kohtuasjad koondatakse ühte või mõnesse kohtusse. Tehtud on ettepanek koondada näiteks juriidiliste isikute maksejõuetusasjad Harju ja Tartu maakohtusse;
4. lisaks on juba tänavu juunis vastu võetud seadusemuudatus, mis lubab ringkonnakohtute esimeestel jagada maa- ja halduskohtute vahel ajutiselt tööd ümber. Samuti võimaldatakse ühe kohtu kohtunikul minna teise kohtuse menetluslähetusse. Pensioneerunud kohtunikul võib riigikohus lubada jääda osalise koormusega tööle, et poolelijäänud asjad lõpuni arutada.

Selles suunas justiitsministeerium edasi tegutsebki - suurendame kohtusüsteemis töökorralduslikku paindlikkust.

Niiviisi saame täita kolm eesmärki. Esiteks ühtlustada töökoormust ja seega ka menetluskiirust Eesti eri piirkondades. Teiseks saame säilitada senise kohtuvõrgu kõigis maakondades, tagades ka väiksemates kohtumajades keskmise töökoormuse ning selle, et keerulisemad ja erialaselt huvitavamad asjad ei koonduks liigselt keskustesse. Kolmandaks suurendame kohtute asjatundlikkust ja menetluskiirust spetsialiseerumise süvendamisega.