Vaevu jõudis justiitsministeerium tutvustada avalikkusele mõtteid, millisel moel võiks Eestile sobida euroopalik finants-, konkurentsi- ja andmekaitsevaldkonna haldustrahvi idee, kui sattus kahe täiesti risti vastupidise kriitika alla.

Ühed arvasid, et ministeerium teeb liiga vähe, sest inimest kaitsvad reeglid takistavad karistada rikkujat kiiresti ja lihtsalt. Teised arvasid, et ministeerium läheb liiga kaugele ja plaanis on katse taaselustada nõukogude õigust (Leon Glikman: nõukogude õiguse taaselustamise katse. Postimees 11.06.2020 ).

Mõte on sellest, kuidas riik saaks ühe loomuliku tegevuse raames lahendada probleemi ja karistada rikkumise eest, et see ei korduks. Millal sai lugeja viimati oma e-postkasti soovimatu pakkumise osta pelleteid või mida iganes muud ebavajalikku? Korduvaid ja tüütuid masspostitusi ei pruugi lõpetada üks ettekirjutus, aga võib lõpetada märkimisväärse suurusega rahatrahv.

Selge on, et Eesti peab saama parima lahenduse meie riigi jaoks ning eurosõbralikkuse piir jooksku sealt, kus asutakse lõhkuma Eestile omast, juba toimivat süsteemi. Me mõtleme Eesti moodi ja õigusriigina nii, nagu oleme oma riigimõtlemise ise kujundanud.

Meenutada võiks õiguskantsleri Ülle Madise mõtet, et Euroopa Liit, NATO ja eurotsoon annavad Eestile tugeva toe ja raami, milles ehitada parimat mõeldavat Eestit. Keegi neist ei nõua meilt laiskust ega omapära kaotamist. Vastupidi - maailmas ongi erinevad väärtusruumid. Siin on Eesti. (Ülle Madise: Eesti mõte on olla Eesti. Postimees, 20. veebruar 2018).

Järelevalve peamine eesmärk ei ole ettekirjutus ja sunniraha

Kuidas aga minna edasi teades, et kriitika tabab emba-kumba lahendust? Eesmärgiks sai arvestada mõlema poole tähelepanekuid – lubada riigi kiiret reaktsiooni rikkumisele, see kõrvaldada ja kui teisiti ei saa, siis määrata ennetav trahv. Samal ajal kaitsta inimesi, ettevõtteid ning austada põhiõiguseid ja -vabadusi.

Ühe ettepaneku järgi võiks mistahes rikkumise (näiteks turvakaamera filmib ka naabrite maju) puhul alati kohe alustada karistamismenetlusega ja siis edasi vaatab, kas on vaja ka probleem lahendada, või kas üldse on põhjust karistada. Aga see on miski, mille osas Eesti valis pea 20 aastat tagasi teistsuguse tee ja suhtumise.

Kodaniku ja vaba ühiskonna huvides ei ole mitte karistav või karistada ähvardav riik, vaid selgitav ja heatahtlikult nõudlik riik, mis juhib tähelepanu igaühe vastutusele ja soovib probleemi lahendada koostöös rikkujaga. Ei eeldata pahatahtlikkust.

See tähendab, et selgitades ja juhendades saab mõistetavaks, miks pole hea kajastada ajalehes lapse andmeid, miks ei või minu kodune valvekaamera filmida ka naabreid ja turgu valitsev prügifirma lisada arvele juurde lubamatuid lisatasusid. Sellise riigi suhtumise taga on aastatepikkune järjepidev töö. Karistatakse vaid siis, kui rikkumine on seda väärt.

Võib-olla on nii, et inimene või ettevõte saab nõudest või keelust esimest korda teada alles siis, kui järelevalveametnik seda talle selgitab. Riikliku järelevalve peamine eesmärk ei ole ettekirjutus ja sunniraha, vaid lahendus, kus probleemi ei teki ja nõudeid ei rikuta, sest saadakse aru ja aktsepteeritakse.

Kui probleem siiski tekib, ei ole kunagi eesmärgiks menetlus menetluse pärast, vaid inimesele ja probleemile vastav võimalikult lihtne, paindlik ja koostööd soodustav lahendus. Kui ühel juhul lõpetas konkurentsiamet oma järelevalve ettekirjutust tegemata põhjusel, et ettevõte kõrvaldas rikkumise pelgalt suulise ettepaneku alusel, siis see ongi parim tulemus.

Isegi pisut humoorikana meenub maksuameti eksperiment saata inimestele maksuettekirjutus lihtsas sõbralikus keeles, mida aga ei täidetud põhjusel, et inimesed hakkasid ootama, millal tuleb päris ettekirjutus ehk ametlik ja kantseliitlikult vormistatud paber.

Kui sisuliselt ei vääri inimene või ettevõte karistust, siis ei tohiks olla kohta mõttel, et karistame ikkagi, sest seda nõuab Euroopa Liit. Küllap ei ole ka Euroopa Liidu tegelik eesmärk karistada, vaid keskmes on soov mõjutada rikkujat nii, et ta mitte kunagi enam ei eksiks.

Selleks ongi euroopaüleselt kokku lepitud eesmärk võidelda mingit laadi rikkumistega võimalikult ühetaoliselt – kui muust ei piisa, siis määratakse tõhus, hoiatav ja õiglase suurusega haldustrahv. Igati õige eesmärk, milles on tasakaalus õiglus, tõhusus ja hoiatus.

Sõna "haldustrahv" vihjabki sellele, et tegemist ei ole karistusega tavapärases mõttes ega probleemi lahendamisega riiklikus järelevalves. Probleemi lahendades (näiteks võetagu kohe lapse pilt ja nimi veebist ära) karistamisel kohta ei ole.

Öelge ise, kes tahaks teha riigiga koostööd, kui teab, et tema hea tahe ja vastused on sisend hilisemaks karistamiseks. Karistamisel aga ongi peamine eesmärk rikkujat ühiskonna etteheitena karistada ja alles siis teda kui ka laiemat üldsus hoiatada/heidutada, ning nii ka rikkumisi ennetada.

Haldustrahv Eesti moodi

Kaasaegse Eesti õigusriigi valik on eelistada esimesena probleemi lahendamist. Mis kasu on miljonitrahvist ettevõttele, kui inimese andmed on jätkuvalt internetis kõigile nähtavad või kui igakuine prügiarve on jätkuvalt lubatust suurem?

Ministeerium pakub eelnõuga avalikkusele diskuteerimiseks lahenduse, kus "haldustrahvis Eesti moodi" on sees nii mõjutusvahend kui ka karistus ning see määratakse eriilmelises haldustrahvimenetluses.

Karistatakse rikkumise eest, et edaspidi selliseid olukordi ette ei tuleks ja rikkumisi toime ei pandakski ning teisalt motiveeritakse inimest, asutust ja üldsust võtma kasutusele vahendid õigusrikkumiste ärahoidmiseks.

Kahtlemata peab karistama asudes seadus inimest ja asutust kaitsma nii nagu tavapäraseski karistusmenetluses. Mõningate erisustega muidugi.

Siin tekib pinevus Eesti põhiseaduse ja euroõiguse vahel. Andmekaitse valdkonnas nõuab euroõigus, et isik peab ise teatama rikkumisest ja tegema koostööd, sh esitama andmeid, tõendeid, selgitusi jms. Eesti põhiseaduse paragrahv 22 ütleb aga, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Loodav eelnõu eelistab põhiseadust, lubab nõuda tõendeid probleemi lahendamiseks, kuid ei luba neid kasutada karistamiseks.

Tegelikult ei ole selles arusaamas midagi uut, täpselt nii on ka ametniku või kaitseväelase distsiplinaarkaristamisel, mis ei ole süüteomenetlused, kuid mille puhul on kohtud inimese jaoks nõudnud kriminaalõiguse kaitset.

Juba praegu võib andmekaitse inspektsioon probleemi lahendades nõuda, et konkreetseks kuupäevaks tuleb andmed veebist ära võtta, veebilehele lisada nõusoleku saamise vorm, vastata inspektsiooni küsimusele ning määrata nõude täitmiseks sunniraha kuni 20 000 000 eurot. Nüüd tuleb juurde sama suur trahv.

Nende kahe erinevus on see, et kui probleem lahendatakse, sunniraha tasuda ei tule. Trahv on otstarbekas olukorras, kus rikkuja on tekitanud kõrvaldamatu kahju – nt hävitanud tõendid, saatnud andmed sellisesse välisriiki, kust neid enam kätte ei saa jne. Sellist valikut, kas sunniraha või trahv, on otstarbekas jätkata ka edaspidi.

Huvitav oleks tulevikustsenaarium, kus Eesti on Euroopas viimasel kohal määratud trahvide arvude ja summade, kuid esimesel kohal hästi lahendatud probleemide poolest. See oleks Eesti eripära, mille üle uhke olla. Praegu aga oleme Eestile sobivat lahendust loomas, valminud eelnõu lahendused on igakülgseks aruteluks avatud ning kõik head mõtted ja ettepanekud oodatud.

Etteruttavalt aga – ei, ministeerium ei soovi taaselustada nõukogude õigust, lõpetada enese mittesüüstamise privileegi, hakata trahve välja pumpama, panna inimõiguseid pausile ega pöörata õigusriigi põhimõtet pea peale.

Teame, et õigus on tark kunst heast ja õiglasest ning et põhiseadusega on kooskõlas vaid selline lahendus, millel on õige eesmärk ja mille saavutamisel võib õigusi ja vabadusi piirata vaid minimaalselt. Kui keegi läheb lubatust kaugemale, saab kohus sellise ebaõigluse kõrvaldada. Teisiti pole mõeldav.