Astrid Asi: rahvakohtuniku roll tuleks kaotada või ümber mõtestada

Tallinna Sadama kriminaalasi, milles kaks rahvakohtunikku on erinevatel põhjustel kohtukoosseisust eemaldatud, kinnitab viimasel ajal järjest tihedamini kõlavat arvamust, et on viimane aeg rahvakohtuniku roll kriminaalmenetluses üle vaadata, kirjutab Astrid Asi.
Rahvakohtunikud kaasatakse õigusemõistmisesse siis, kui maakohus arutab üldmenetluses kõige raskemaid ehk esimese astme süüdistusi, mille puhul võib süüdimõistetut oodata enam kui viieaastane vangistus. Nende hulgas on nii rasked isikuvastased kuriteod, mille lahendamine ei kesta üldjuhul kaua, kui ka pikad ja keerukad korruptsiooni- ja finantskuriteod, milles võib lahenduseni jõudmine võtta aega aastaid.
Kehtiv seadus annab rahvakohtunikule olulise rolli neis kõigis: ta osaleb istungitel ja nõupidamistoas asja arutamisel, tal on otsustamisel kohtunikuga võrdne hääl ning tema taandudes – olgu selle põhjuseks siis näiteks tervis või kasvõi uus töökoht, mis ei võimalda enam kohtupidamises osaleda – tuleb asja arutamist alustada otsast peale. Nii nagu juhtus Tallinna Sadama kohtuasjas.
Siinkohal küsin, kas rahvakohtuniku sisuline panus õigusemõistmisse on alati võrdsel kaalukausil ohuga, et mahukaid kohtuasju ähvardab aegumine? Või et rahvakohtunik ei mõista oma positsiooni ning pigem kahjustab õigusemõistmist kui annab sellesse panuse?
Lahendusi pakkudes on kahtlemata väikseim samm muuta seaduses rahvakohtuniku rolli nii, et muudatused kohtukoosseisus ei takistaks menetluse jätkumist ega tingiks kohtumenetluse alustamist algusest. Euroopa Inimõiguste Kohus selles probleemi ei näe.
Samal ajal peaksime arutama ka laiemalt: milline on rahvakohtuniku roll, keda me rahvakohtunikus ootame ja millised on kohtu võimalused tema töö korraldamisel? Ehk et mis on see väärtus, mida rahvakohtunik aastal 2023 õigusemõistmisel annab?
Kui rahvakohtuniku institutsioon säilitada, tuleks regulatsioonis teha selged uuendused. Esiteks vajaks üle vaatamist nõudmised, mida rahvakohtunikele esitatakse. Praegu pole vaja palju, kandideerida saab 25-70-aastane teovõimeline Eesti kodanik, kelle elukoht on Eestis, kes oskab eesti keelt ja kellel on sobivad kõlbelised omadused. Viimast on mõistagi võimatu kontrollida. Näen kahte aspekti, mida oleks kindlasti vaja värskendada: kehtestada teatud haridustaseme ja taustakontrolli nõue.
Praegu hariduslikku nõuet ei ole. Kahtlemata on rahvakohtunike seas neid, kes teevad oma tööd südamega ning annavad oma kogemusega õigusemõistmisele olulist lisaväärtust.
Pole aga saladus, et vahel on istungil osalev rahvakohtunik on pigem nõudest tulenev nähtus, kui reaalne kaasamõtleja, oma nägemuse selgitaja või asja lahendaja vormis, nagu seadusandja on seda ette näinud. Kumb variant igal konkreetsel juhul realiseerub, ei ole võimalik ette näha, kuna kohtul on rahvakohtunike kohta teada vaid nende kandideerimise aegne töö- või ametikoht, kuid info varasema kogemuse ja hariduse ning kõlbeliste omaduste olemasolu kohta puudub.
Rahvakohtunik ei tohi olla kriminaalkorras karistatud. Ent see on vaid üks aspekt. Hetke julgeolekuolukorras ja teadmises, kui nutikalt infooperatsioone korraldatakse ja inimesi sinna kaastakse, peaksid ka rahvakohtunikud olema läbinud julgeolekukontrolli.
Teiseks tasuks üle vaadata ka rahvakohtunike kohustused. Seadus ütleb, et rahvakohtunikul on kohustus ilmuda istungile. Mis siis juhtub, kui ta ei ilmu? Tegelikult mitte midagi ehk et me peame lootma üksnes inimeste kohusetundele. Samuti peab ta "käituma laitmatult nii teenistuses kui ka väljaspool seda, hoidudes tegudest, mis kahjustavad kohtu mainet". Nõue on laialivalguv ja praktikas kontrollimatu. Millised on tagajärjed, kui rahvakohtunik kahjustab kohtu mainet? Kas ja kes saab temalt nõuda taolise tegevuse lõpetamist?
Kolmandaks oluliseks küsimuseks on see, kes valib rahvakohtuniku. Praegu teeb esmase selektsiooni, muuhulgas kontrollib kandidaatide vastavust nõuetele, kohaliku omavalitsuse volikogu, kes esitab kandidaadid kohtute juures tegutsevale komisjonile. Äsja lõppenud Harju maakohtu rahvakohtunike konkursil oli kandidaate rohkem kui kohti. Samal ajal on näiteks Ida-Virumaal tulnud eeskätt keelenõude tõttu ette olukordi, kus kohtule ei esitatud nõutavat arvu kandidaate. Seega on igasugune valikuvõimalus välistatud.
Neljandaks tasuks üle vaadata, millist laadi kohtuasjade lahendamisse rahvakohtunikke kaasata. Raskete isikuvastaste kuritegude lahendamisel võib rahvakohtunike kaasamine olla asjakohane. Kui aga arutluse all on näiteks ülipeened finants- või küberkuritegude nüansid või rahvusvahelise õigusega seotud kaasused, tekib küsimus, kas nende arutamisel on rahvakohtuniku panus sama kaalukas kui isikuvastaste kuritegude puhul.
Õigusemõistmise sisulisele kvaliteedile oleks positiivne mõju juhul, kui tekiks võimalus valida rahvakohtunikke nende teadmiste ja hariduse alusel ning suunata lahendama kohtuasju, kus nende kompetents kasuks tuleb ja otsuseni jõudmisele kaasa aitab.
Kuid kõige eeloleva kõrval ei tohi unustada inimlikku poolt. Meil on olnud küllalt juhtumeid, kus igati asjalik ja tark inimene on osaline pikas kriminaalmenetluses, mille kestel tema elu muutubki – vahetub töökoht, muutub perekonnaseis, tuleb kolida teise riiki. On ju täiesti arusaadav, et rahvakohtunik ei tee elus olulisi valikuid johtuvalt istungite kalendrist. Samas kohtu tööle ja asja lahendamisele võib tema otsus olla halvav.
Seega nõustun, et rahvakohtuniku institutsiooni idee on üllas. Kuid kohtuniku ja kohtujuhina näen pidevalt, et ilusa mõtte ja päriselu vahel laiutab kuristik.
Üks lahendus, mida on ka varem välja pakutud, on rahvakohtunikest loobuda ning kaasata keerulisemates üldmenetlustes kohe kolm professionaalset kohtunikku, kes suudavad anda asja lahendamisse oma panuse, kellel oleks ametist tulenev kohustus ja vastutus kaasa mõelda ja kohal olla.
On aeg kujundada seisukoht, kas õigusemõistmises on tähtsam näiline vorm või sisuline ja toimiv kohtupidamine.
Toimetaja: Kaupo Meiel