Sara Arumetsa: millest me räägime, kui me räägime "soovahetusest"?

Hiljuti vahendas ERR, et sotsiaalministeerium soovib peagi avada arutelu, kuidas riik võiks transsooliste inimeste soo juriidilist tunnustamist ja meditsiinilist soolist üleminekut reguleerida. Selleks, et avalik arutelu toimiks, peavad arutelus osalejad jagama mingit arusaamist sellest, millest nad räägivad, kirjutab Sara Arumetsa.
Kuna teema on tundlik ja puudutab marginaliseeritud vähemusgruppi, keda saab poliitilistel eesmärkidel hõlpsasti ära kasutada, siis tundub mõte avalikust arutelust mulle transsoolise inimesena hirmutav.
Vaadates, kuidas arutelud transsoolisuse teemadel keskenduvad peaasjalikult meditsiinilistele protseduuridele, jääb mulle mulje, et avalikkusel on võrdlemisi kitsas arusaamine sellest, mis on transsoolisus ja mis on sooline üleminek.
Usun, et keel ei vahenda meile maailma neutraalselt ja läbipaistvalt, vaid keel mõjutab seda, kuidas me maailma tajume ja kuidas me maailmas oleme, ja seetõttu proovin ma selle probleemiga tegeleda keele tasandil.
Milliseid sõnu me kasutame, kui kirjeldame soolist üleminekut ja millise maailma see keelekasutus transsoolistele inimestele loob?
Kui tavainimene kuuleb sõna "soovahetus", on sageli esimene seos, mis tal tekib, "soovahetusoperatsioon." Selline tähendusvarjund on jäädvustatud ka 2018. aasta ÕS-i, mis pakub sõnale "soovahetus" ainsa tähendusvihjena "soovahetusoperatsiooni", ning 2009. aasta Eesti keele seletavasse sõnaraamatusse, mis pakub sõnale järgmise selgituse: "soo vahetamine (vastavate operatsioonide tulemusena)."
Ei saa väita, et sõnale "soovahetus" omistatakse ainult seda ühte tähendust, kuid julgen öelda, et see on peamine. Kirurgilistest operatsioonidest rääkimine võib aga inimestes tekitada ebamugavust ja isegi hirmu, mis kandub üle kogu "soovahetuse" nähtusele ning kui seda pahatahtlikult kasutada, saab hirmude tekitamise kaudu inimestega omakorda manipuleerida.
Tegelikult ei sobi sõna "soovahetus" ka "soovahetusoperatsioonide" kirjeldamiseks. Seda väga lihtsal põhjusel, nimelt, selliseid operatsioone ei eksisteeri. On olemas operatsioone, mille käigus konstrueeritakse transsoolisele naisele vagiina (so vaginoplastika) või transsoolisele mehele peenis (so falloplastika), kuid ei ole olemas ühtegi meditsiinilist protseduuri, mis muudaks või vahetaks inimese sugu.
Ma ei taha siin mõtiskleda selle üle, kas sugu on võimalik muuta või mitte. Vastus sellele küsimusele sõltub paratamatult sellest, mida me sõna "sugu" all silmas peame. See tähendab, kas me seome sookategooriad bioloogia, kultuuri, isikliku minatunnetusega või mingisuguse kombinatsiooniga kõigist kolmest.
Samuti sõltub vastus sellele küsimusele vaatepunktist, küsimise eesmärgist ja isiklikust kogemusest. Samas, ma ei usu, et transsooliste inimeste aktsepteerimine eeldab laiapõhjalist kokkulepet või üksmeelt selles osas, mis asi sugu on; ning oma argumendi tegemiseks ei pea ma õnneks soo muutmatust kinnitama ega ümber lükkama. Osade inimeste jaoks on nende sugu alati paigas olnud, teiste jaoks on see voolavam.
Pole olemas ei ühte operatsiooni ega ühte muutumise hetke
Kui ma ütlen, et soovahetusoperatsioone ei ole olemas, siis ma viitan transsooliste inimeste ja nende lähedaste mitmekesisele kogemusele, mis näitab, et soolist üleminekut on tõetruum kirjeldada protsessi või teekonnana.
Selles protsessis on keeruline tuvastada ühte selget hetke, mil toimub üleminek ühelt soolt mõnele teisele soole. Tihtipeale võtab enda või oma lähedase soolise ülemineku aktsepteerimine ning enda või teise uues valguses nägemine aega.
Paljud transsooliste inimeste lähedased ütlevad, et nad ei hakka oma lähedast kohe tema uues soorollis nägema. Tihtipeale nad ka ei tea, millal nende perspektiiv täpselt muutus, aga millalgi see juhtus.
See ei tähenda, et transsoolised inimesed ise või nende lähedased ei näe ega pea nägema teadlikku vaeva, et oma perspektiivi ja harjumusi muuta, kuid tegemist ei ole otsusega, mida peab tegema ainult korra. Elu muutub arusaadavaks siis, kui seda elatakse, mitte vastupidi. Ja elamine nii toimub ajas kui ka võtab aega.
Lisaks sellele, et teatud meditsiiniliste protseduuride käsitlemine "sugu muutvatena" loob väga lihtsustava ja medikaliseeritud pildi sellest, mida sooline üleminek tähendab, loob see transsooliste ja cis-sooliste1 inimeste vahele ka ebavajaliku eristuse.
Kui me nimetame soolist üleminekut toetavaid meditsiinilisi protseduure, näiteks hormoonasendusravi, näoplastika, mastektoomia, falloplastika ja vaginoplastika, siis me näeme, et lisaks transsoolistele inimestele kasutavad samu protseduure ka cis-soolised inimesed.
Kui cis-soolise mehe peenis vajab trauma või haiguse tagajärjel kirurgilist rekonstrueerimist, siis me ei saa öelda, et õnnetuse ja operatsiooni vahepealsel ajal ta ei ole mees. Sealjuures on nende protseduuride kättesaadavus nii cis-sooliste kui ka transsooliste inimeste jaoks seotud kultuuriliste normide (mida tähendab olla mees või naine), juriidika, arstide heatahtlikuse ning vaimse ja füüsilise tervisega.
See, et soolist üleminekut on parem mõista protsessi või teekonnana, ei tähenda, et ei oleks olemas inimesi, kes ei tuvastaks oma teekonnal mingit ühte kindlat ja selget hetke, millal nende sugu muutus.
Samuti ei tähenda see seda, et seda muutust ei võiks kogeda fallo- või vaginoplastika järgselt (ehk selle järgselt, mida "soovahetusega" tavapäraselt tähistatakse). Kuid üldmõistena ei sobi "soovahetus" kirjeldama ühtegi konkreetset operatsiooni ega ühtki muud laadi protseduuri või tegevust, mida transsoolised inimesed teevad.
Sooline üleminek kui protsess
Kui sõna "soovahetus" lihtsustab, eksitab ja annab meditsiinilise tähendusvarjundi kõigele sellele, mida sooline üleminek nii transsoolistele inimestele endile kui ka meie lähedastele tähendab, siis millest me räägime, kui me räägime soolisest üleminekust?
Alustuseks tuleb öelda, et üleminekuid on erinevaid ja ei ole olemas lahendust, mis sobiks kõigile. Ma olen enda jaoks selguse loomiseks jaganud üleminekuga seotud kogemused ja tegevused nelja kategooriasse.
Sooline üleminek võib esmalt tähistada protsessi, mille käigus muutub inimese isiklik minatunnetus, st tema sooline identiteet. Seda reeglina ei käsitleta osana soolisest üleminekust, sest peavoolu transsoolisuse käsitlustes eeldatakse, et sooidentiteet on muutumatu, kaasasündinud ja tunnetuslikult alati selge.
Kuigi paljud inimesed sünnivad võrdlemisi kindla arusaamisega, mis nende sooline identiteet on, siis minu enda ja paljude teiste jaoks see nii ei ole.
Teiseks võib sooline üleminek tähistada protsessi, mille käigus inimene muudab oma sotsiaalset soolist positsiooni, tähistust (nt nimi) ja eneseväljendust.
Kolmandaks võib see viidata protsessile, mille käigus inimene muudab oma juriidilist soomarkerit, isikukoodi ja nime. Selle protsessi korrektne nimetus on soo juriidiline tunnustamine, sest riik ei muuda ega vaheta inimese sugu, vaid saab seda kõigest tunnustada või mitte tunnustada.
Neljandaks võib sooline üleminek viidata meditsiinilistele protseduuridele, mille käigus inimene muudab oma keha (nt hormoonasendusteraapia ja/või kirurgia). Sarnaselt juriidilise tunnustamisega meditsiiniline sekkumine ei muuda ega determineeri kellegi sugu, kuid see võib olulisel määral toetada inimese soolist üleminekut, tema minatunnetust ning anda tema minatunnetele sotsiaalselt jagatud reaalsuse, mis võis varem olla kättesaamatu.
Kindlasti võib seda nimekirja täiendada ja kohendada. Näiteks keha saab muuta lisaks meditsiinilistele vahenditele ka füüsilise trenni abil ja selle mõju ei maksa alahinnata. Samuti ei tähenda sooline üleminek kõigi nelja sammu läbimist. Reaalses elus neid kombineeritakse vastavalt võimalustele ja vajadustele.
Rääkides võimalustest, siis mittebinaarse sooidentiteediga2 inimestele on soo juriidiline tunnustamine Eestis kättesaamatu, ning fallo- ja vaginoplastikat Eestis transsoolistele inimestele ei teostada ega rahastata, mis tähendab, et see on rahalistel põhjustel enamikule transsoolistele inimestele kättesaamatu.
Rääkides vajadustest, siis paljud transsoolised inimesed ei tunnegi meditsiiniliste protseduuride järgi mingit vajadust, mis praeguse määruse järgi ei anna neile võimalust ka soo juriidiliseks tunnustamiseks, sest seaduse järgi on selle protsessi eeltingimuseks hormoonasendusteraapia.
Ma usun, et "sooline üleminek" sobib nende mitmekesiste kogemuste kirjeldamiseks ja kokku sidumiseks hästi. See termin on ka otseselt seotud sõnaga "trans," mis tuleb ladina keelest ja tähendab "ületama", "läbima" või "teisel pool."
Transsoolistest inimestest mõeldakse seega kui inimestest, kes ületavad piire, läbivad midagi ja lähevad ühelt poolt teisele poole. Nii "sooline üleminek" kui ka "transsoolisus" on ruumilised terminid, mis manavad silme ette kujutlusi liikumisest, kuhugi minemisest või millegi ületamisest. Samuti viitavad need terminid asjaolule, et tegemist on protsessiga, mis võtab aega ja mille puhul on raske öelda, millal see algas või lõppes.
Sooline üleminek ei toimu hetkes, vaid see ulatub üle mingi eluperioodi või isegi terve elu. Sõnad nagu "soovahetus" ja "soo muutmine" viitavad aga millelegi staatilisele ja ei kujuta seetõttu tõetruult seda, mida nad peaksid tähistama.
Samuti on termin "sooline üleminek" mugavalt ähmane, mis teeb tema kasutamise lihtsaks ka inimeste jaoks, kes ei tunne end transsoolisust puudutavas terminoloogias koduselt. Kuna sooline üleminek sobib kirjeldama kõiki neid erinevaid asju, millest ma kirjutasin, siis ei pea tavakõneleja seda terminit kasutades muretsema, et ta midagi valesti ütleks.
Miks sõnakasutus loeb?
Asjaolu, et Eesti avalikes diskussioonides taandatakse sooline üleminek ja soo juriidiline tunnustamine meditsiinilistele protseduuridele ("soovahetusele") ja et sealjuures räägitakse neist meditsiinilistest protseduuridest kui potentsiaalselt sandistavatest, on korraga eksitav, lihtsustav ja alandav.
Ma kardan, et sellise retoorikaga tekitatakse üldsuses kas tahtmatult või tahtlikult paanikat. Olukord on seda eriskummalisem, et Eesti haiglatel puudub võimekus transsoolistele inimestele neid operatsioone pakkuda, millega inimesi hirmutatakse.
Lisaks loob selline transsoolisuse käsitlus väga lihtsustatud arusaama sellest, mida transsoolisus tähendab. Sellise käsitluse üks otsesemaid tagajärgi on eeldus, et kõik transsoolised inimesed tahavad meditsiinilist sekkumist, mis väljendub Eesti seaduses hormoonravi kohustuses. Selline retoorika on alandav, sest see ei võta tõsiselt transsooliste inimeste elatud kogemusi.
Alustasin oma lugu tõdemusega, et keel ainult ei vahenda, vaid ka loob reaalsust, milles me elame. Samuti on soolist üleminekut reguleerivate määrustega. Nende puhul tuleb alati küsida, milliseid olemise viise need määrused toetavad ja milliseid mitte. Ühe reaalsuse loomine paratamatult tühistab mingeid alternatiive, kuid see ei tähenda, et me ei peaks kaasavama ja õiglasema maailma poole püüdlema.
Toimetaja: Kaupo Meiel