Solman märkis, et kehtiva määruse puhul lähtub arstlik ekspertiisikomisjon isiku soolise kuuluvuse ja soovahetuse otsuse tegemisel muuhulgas ka sellest, et soovahetuse taotlejal on transseksuaalne identiteet esinenud anamneesis vähemalt kaks aastat enne otsuse tegemist ning on olemas psühhiaatri otsus, mis välistab soovahetamise soovi tingituse psüühikahäirest ning geneetilise uuringuga on kinnitatud kromosomaalse ja gonaadisoo kokkulangevus.

"Seega soovahetuse taotlejale antakse arstliku ekspertiisikomisjoni otsus soo muutmise kohta vähemalt kahe aasta möödumisel arstlike toimingute ja ravi alustamisest. Seega kestab kogu soo muutmise protsess enne arstliku ekspertiisikomisjoni otsust, mis on aluseks isiku soo andmete muutmiseks rahvastikuregistris, vähemalt kaks aastat."

Sotsiaalministri uue määruse kavandis on aga öeldud, et komisjon teeb otsuse isiku soolise kuuluvuse ja soo muutmise kohta lähtudes psühhiaatri hinnangust, mis välistab soolise ebakõla tingituse psüühikahäirest. Seega kaheaastast nn ooteperioodi enam uues määruses nimetatud ei ole.

Solmani sõnul ei tohi soo muutmine olla tehtud väga lihtsaks võimaluseks, sest praktikas on olnud mitmeid juhtumeid, kus inimesed on oma algset sugu tagasi soovinud.

"Praegune nn kaheaastane ooteperiood aitab kaasa sellele, et sugu muutev inimene on ka pika ooteaja järel endas kindel, et ta oma sugu muuta soovib. Olles suhelnud valdkondlike spetsialistidega, palun nimetatud kaheaastase ooteperioodi regulatsiooni ka edaspidi sätestada," märgib Solman.

Lisaks peab ta vajalikuks Eesti Bioeetika Nõukogu ja Eesti Kirikute Nõukogu arvamust soo muutmise regulatsiooni muudatusele.