Enne, kui sügis ametlikult algab, võib looduses juba märgata kolletuvaid lehti, sombust ilma, külma tuult. Kindlad märgid, et ka sel aastal sügis tulemata ei jää. Samamoodi võime vaadelda ühiskonnas toimuvat enne valimisi, ehk juba ilmnevad kindlad märgid, et valimised hakkavad lähenema.

Viimaste aastate traditsioon, LGBT+ kogukonna ründamine, jätkub ka sel aastal. EKRE on seadnud tule alla LGBT+ inimesed laiemalt (pean silmas kavandatavat rahvahääletust), Isamaa on otsustanud astuda sammu kaugemale ja erilist tähelepanu pöörata sel korral ka transsooliste inimeste kogukonnale. Eks ikka eesmärgil lõhestada ühiskonda, koguda odava populismiga hääli ja kiusata ühte gruppi meie väikeses Eestis.

Kes küll on need spetsialistid?

Riina Solmani juhtimisel on Isamaa avapauk tehtud. ERR-i portaalis ilmunud artiklis "Solman soovib, et soovahetusele eelneks kaheaastane ooteperiood" vahendatud mõtetega on ta suutnud ühele kogukonnale haiget teha ja teadmatust ära kasutades ühiskonda laiemalt lõhestada.

Meie rahvastikuminister, kes peaks oma rahvast hoolima, on hakanud töötama hoopis oma rahva vastu. Täpsustan - töötama vastu sellele grupile rahvast, kes tema maailmavaatega kokku ei sobi. Minister on võtnud enesekindlalt sõna teemal, millega pole vaevunud ennast kurssi viima, eirates selgelt teadust ning kaasamata kogukonda, kelle suhtes ta sõna võtab.

Mainitud artiklis on kaks eriti kahetsusväärset tõika. Minister räägib soo vahetamisest, mida ei ole olemas (inimene ei vaheta sugu, vaid viib dokumendid või välimuse kooskõlla oma tegeliku sooga), ja spetsialistidest, kes soovitavad kaheaastase ooteaja seadusesse jätta. Kes küll on need spetsialistid, kes ei toetu oma arvamuses ei Eesti transkogukonna, Maailma Terviseorganisatsiooni, Maailma Arstide Liidu, Euroopa Parlamendi ega kogukonda esindava ühingu arvamusele?

Tean vaid seda, et kindlasti ei ole need spetsialistid sotsiaalministeeriumist, kes on teemaga tegelenud koos kogukonnaga ning teinud ettepanekuid, mida aastaid tagasi ei julgenud isegi ühingu esindajad loota.

Kehtiv raamistik on otse öeldes kohutav ja uus kavandatav muudatus tundub justkui parem, kuid see lohutus on eksitav. Seni, kuni seadusandlusesse jääb põhiõiguste riive (põhiseaduse § 19 ehk õigus vabale eneseteostusele ja § 26 ehk õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele), inimõiguste rikkumine ja ühe grupi alavääristamine, ei saa me kindlasti rääkida "lihtsamast" protseduurist.

Ma ei jõua siinkohal kokku lugeda kõiki probleeme, mis on määruses, mis reguleerib transsooliste inimeste dokumentide vahetust ja ligipääsu meditsiinilistele protseduuridele, mistõttu keskendun valukohale, mis on ka meediast läbi käinud.

Kui transsooline inimene soovib vahetada nime ja/või soomarkerit (nt isikukoodi esimene number), siis võtab tema protseduur aega pea viis aastat, olles seejuures lisaks eelmainitud õiguslikele probleemidele ka bürokraatlikult koormav. Tema teekond algab perearstist, kellelt ta saab saatekirja, mis suunab ta geneetiku juurde. Kui geneetiku juures on vereproovid tehtud ja vastus käes, võib inimene minna komisjoni ette, kes otsustab tema soo üle.

Kuidas saab võõras inimene otsustada, mis soost sa oled? Palju on räägitud komisjonist kui ekspertidest, kes välistavad selle, et inimese otsus on tingitud psüühikahäirest. Siinkohal on oluline teada, et tihti ei saa isegi eksperdid psüühikahäiret ühe ajaliselt piiratud vestluse käigus määrata.

Ja miks on nii, et just transsoolise inimese vaimset tervist tuleb kontrollida, kuid selline kontroll ei laiene ühelegi teisele tegevusele, milles inimesed peavad ise vastutuse võtma: laenud, ilulõikused, pere loomine, laste kasvatamine? Ometi on ju needki otsused elumuutvad ja riskirohked.

Eesti LGBT Ühingu tegevjuhina teevad mulle muret ka komisjoni esimehe Imre Rammuli sõnad, millel ei ole mingit tõendatud alust, kuid mis taastoodavad transsooliste inimeste kohta kõige kahjulikumaid ja eksitavamaid stereotüüpe.

""Kui me räägime kasvõi abiellumisest, inimene tahab samasoolisega abielluda, annab paberi sisse, teeb selle ära suhteliselt väikese vaeva; inimene soovib hoiduda ajateenistusest – jälle üks võimalus; mehel on määratud vanglakaristus ja soovib hoiduda vangla vägivallast või veeta oma karistus lõbusalt naistevanglas – miks ei; ekshibitsionist tahab külastada naistesauna – palun. Ehk siis terve rida selliseid küsitavusi ja külgnevaid probleeme võib sellega üles kerkida," ütles Rammul." 

Hea lugeja, palun pane hetkeks kõrvale üleskerkinud emotsioonid ja mõtle, millistel tingimustel oleksid sina valmis olema rahvastikuregistris sooga, mis ei peegelda sinu tegelikku sugu, mille kohaselt sa päriselt elad. Mõtled, kes su dokumenti ikka vaatab?

Või arvad, et neid inimesi võib olla palju, kes vahetavad dokumendi selleks, et sauna piiluma minna (millal on sauna uksel dokumenti kontrollitud?), sõjaväest pääseda või abielluda? Kui jah, siis ei ole sa pidanud täiel määral kogema, kuidas dokumendi ja näo mitte kattumine inimesi igapäevaselt tegelikult mõjutab.

Mõned näited

Toon mõned viimaste aastate üksikud näited elust enesest, millest isiklikult tean. Transsooline naine jääb pangas teeninduseta, sest dokument ja nägu ei kattu. Transsoolise noormehe viivad piletikontrollid bussist välja, sest dokument ja nägu ei kattu.

Transsooline neiu ei pääse ülikooli peole, sest dokument ja nimi ei kattu. Transsooline noormees ei saa tööle, sest dokument ja nimi ei kattu. Transsooline mees ei saa apteegist ravimeid kätte, sest nimi ja dokument ei kattu. Transsoolisel neiul on raskusi raamatukogus raamatute tagastamisega, sest nägu ja dokument ei kattu.

Solman, Rammul ja paljud teised lähevad tänaval neist inimestest mööda, tundmata nende tegelikkust, aga kujundades nende elu puudutavaid arvamusi.

Lisaks kõigele eelmainitule tahab Solman arvamust küsida ka Eesti Kirikute Nõukogult. Miks? Kas kirik räägib kaasa ka riigieelarve, riigikaitse ja miks mitte ka põllumajanduse teemadel, kui juba küsimiseks läks? Minister küsib kiriku esindajate arvamust, kuid ei küsi inimeste käest, keda teema päriselt puudutab. Paistab nagu kius ning inimeste jagamine õigeteks ja valedeks.

Eesti transkogukond soovib, et olemasolev määrus kaoks ning mingit regulatsiooni asemele ei tuleks. Kogukond ootab, et seadus kohtleks neid võrdselt kõigi teistega, kes soovivad vahetada dokumenti ja/või pääseda ligi meditsiinilistele toimingutele. See on sügavalt isiklik otsus, mis tuleneb sügavalt isiklikust elukogemusest. Kes seda paremini mõista saab, kui mitte inimene ise?