Huko Aaspõllu: autoritele ei peaks kassetitasu maksma ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi/ERR

Eesti ei peaks tulevikku silmas pidades looma süsteeme, mis seovad Eesti autoritele makstavad tasud Eestis müüdavate elektroonikaseadmete hulgaga. Pigem oleks mõistlik autoreid toetada otse riigieelarvest, nähes selleks ette kindla kulurea, sedastab Huko Aaspõllu Vikerraadio päevakommentaaris.

Justiitsministeeriumist on parlamenti liikunud uus regulatsioon niinimetatud tühja kasseti tasu osas. Kui riigikogu muudatuse heaks kiidab, hakkavad Eesti inimestele mõned elektroonikaseadmed varasemast pisut rohkem maksma. Seda kõike Eesti muusika hüvanguks ja selleks, et artistid saaksid rahulikult kunstiga tegeleda.

Justiitsministeeriumi ettepanekul võiks järgmisest aastast Eestis müüdavate salvestusseadmete, telefonide ja arvutite pealt kokku koguda umbes miljon eurot, mille võiks omakorda laiali jagada muusikute ja filmitegijate vahel. Seda selleks, et kompenseerida neile autoriõiguste rikkumised, kui inimesed nende loomingust enda tarbeks koopiaid teevad.

Loomulikult ei ole see vaid selle pärast, et me siin Eestis arvaksime, et see väga oluline oleks. Euroopas on juba aastaid tagasi, siis, kui inimesed muusikat veel kassettidele salvestasid, kokku lepitud, et autorid võiksid sellise tegevuse eest ka mingisugust hüvitist saada.

Eesti ei ole seni väga entusiastlikult edasi liikunud uute seadmete pealt autoritele raha kogumisega. Seda ka suhteliselt õigustatult. Praegu ei tegele inimesed enda tarbeks asjade salvestamisega. Seadmed on meil ühendatud internetiga. Inimesed tarbivad audiovisuaalsisu veebikeskkondades. Nad kasutavad voogedastuskeskkondi. Nad maksavad selle eest või vaatavad reklaame või mõlemat.

Inimesed, kes mingisugust legaalselt omandatud sisu kuidagi oma tarbeks kuhugi kopeerivad, enam peaaegu ei ole. Võib-olla mõned teevad seda veel illegaalselt hangitud sisuga, kuigi igal aastal aina vähem, aga nagu märgib ka justiitsministeerium, tühja kasseti tasu ei ole mõeldud illegaalse sisu kopeerimise hüvitamiseks.

Saan aru, et autorid ei ole rahul ja tahaks rohkem raha. Aga reaalselt, miks peab see kuidagi olema seotud mingite seadmete müügiga? Kui autorid ei ole õnnelikud sellega, kui palju neile voogedastuskeskkonnad maksavad, siis ei ole vaja nendega selliseid lepinguid sõlmida.

Kui ühiskondlikult tekib tunne, et meil oleks mõistlik Eesti muusikuid või autoreid toetada, siis teeme seda läbipaistvalt maksurahast. Milleks siduda neid asju millegi täiesti teisega?

Kui me vaatame, mida inimesed oma nutiseadmetega teevad, siis äkki sama loogikat kasutades võiks veel suurele hulgale ettevõtjatest mingisuguse summa saata. Äkki oleks õigustatud, kui nutiseadet müües küsitaks tasu ka näiteks mõne internetikeskkonna kasutamise eest?

Ostad telefoni ja igaks juhuks on juba hinna sees kolm eurot Eesti veebiportaalidele, sest äkki sa kopeerid enda tarbeks sealt mõne artikli. Kaks ja pool eurot Eesti telekanalitele, sest äkki sa salvestad telefoniga telekast mingi klipi. Üks euro Eesti raamatukirjastajatele, sest sul on ju võimalik mõnest leheküljest pilt teha. Ja nii edasi kuni sinnani, et raha võiksid saada ka suunamudijad ja tänavakunstnikud.

Kui me juba ühtedele maksame, siis miks mitte teistele? Kui tundub jabur, on see muusikaautorite puhul täpselt sama jabur. Tulevikku vaadates ei ole mitte kuidagi usutav, et selline otseste lepingute väline koopiate tegemine veel üldse kestaks. Ka praegu on erinevates voogedastuskeskkondades materjali lokaalselt salvestamine juba kaetud autori, keskkonna omaniku ja lõpptarbija vaheliste lepingutega. Selle eest on juba makstud.

Kui Eesti autorite ühingu juht Vaiko Eplik räägib, et seda on vaja teha selleks, et inimesed maksaksid kontserdil käies selle salvestamise eest, on see jabur jutt. Artist võib vabalt selle lisatasuna oma piletihinda sisse kirjutada, kui ta peaks eeldama, et ta sellise tegevuse pealt üldse mingit raha kaotab.

Saan muidugi aru, miks autorikaitsjad sellise reegli eest võitlevad. Kord automaatse süsteemi kehtima hakates ei pruugi seda keegi kunagi muutma hakata. Ka inimestele ei tundu need summad kuigi suured. Kas sul on kahju sellest mõnest eurost Eesti autoritele, on retooriline küsimus lihtne tulema. Aga asi ei ole selles. Asi on selles, et ei ole mõistlik siduda asju, millel enam aastaid sidet ei ole.

Justiitsministeerium on siiski kogu muudatuse koostanud moel, mis võimaldab seda tulevikus üle vaadata. Kui peaks olema rohkem uuringuid ja infot, kuidas inimesed ei asu uue telefoni ostmisel seda täitma CD-plaadilt kopeeritud helifailidega, võiks tasusid tulevikus langetada. Loomulikult oleks iga selline võitlus taas emotsioone täis, kuid vähemalt ei jää süsteem vaikides kehtima.

Viimaks, et minust valesti aru ei saadaks. Ma ei ole fundamentaalselt vastu Eesti autorite toetamisele. See on poliitiline valik ja üks viise täitmaks Eesti põhiseadusest tulenevaid riiklikke ülesandeid. Aga seda võiks teha selgelt, otse ja riigieelarvest. Las see kulurida olla eraldi ja mitte seoses sellega, kui palju mingeid seadmeid Eestis müüakse.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: