Tühja kasseti tasu laieneb digiseadmetele uuest aastast, kohtuvaidlus jätkub ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Huko Aaspõllu

Justiitsministeeriumis valminud eelnõu, mis lisab tühja kasseti tasu andmekandjate nimekirja ka digiseadmed, on jõudnud kooskõlastusringilt riigikokku. Autorid peaksid hakkama digiseadmetele juurde arvatava lisatasu arvelt tasu saama uuest aastast.

Eesti Autorite Ühing käib riigiga kohut aastate jooksul saamata jäänud autoritasude pärast, mida pole õnnestunud koguda, sest autoriõiguse seaduses loetletud andmekandjad, mille pealt niinimetatud tühja kasseti tasu autoritele tasumiseks kogutakse, on vananenud. Ringkonnakohtust küll hüvitamata jäänud tasule õiguse saanud autorid kaebasid suve lõpus otsuse riigikohtusse edasi, sest leidsid, et neile määratud hüvitis polnud õiglane.

Autorid pole tühja kasseti tasu saanud alates 2014. aastast, nii et kohus mõistis üheksale loomeinimeste esindusorganisatsioonile väljamakstavaks hüvitise summaks koos viivistega ligikaudu 3,5 miljonit eurot, millele lisandub viivis 656 eurot päevas kuni hüvitise täieliku tasumiseni.

"Eestis ei ole alates aastast 2006 kaasajastatud erakopeerimise hüvitise seadust, tuntud ka kui tühja kasseti tasu. Ja juba see, et me kutsume seda tühja kasseti tasuks, näitab minu meelest päris hästi, kuhu see koer on maetud või milles on probleem. Eestis on siis nimelt üks konkreetne tululiik või allikas autoritel puudunud viimased 15 aastat," ütles Eesti Autorite Ühingu juhatuse esimees, muusik Vaiko Eplik ERR-i saatele "#Melomaania", viidates, et hüvitis polnud ka juba varem õiglane.

"Vana seaduse probleem, kui nüüd väga lihtsalt kokku võtta, on see, et seda hüvitist korjatakse sellistelt seadmetelt, mida enam keegi ei kasuta, mitte keegi ei osta enam tühje kassette. CD-toorikud, VHS-kassetid, floppy-kettad ja minidiskid on praegu need kandjad, mille pealt seda hüvitist korjatakse Eestis," loetles Eplik.

Valmis Euroopa ülemkohtusse pöörduma

Epliku hinnangul on Eesti kultuur kaotanud selle olukorra tulemusel aastas umbes kaks miljonit eurot.

"Ja kui me korrutame selle nende aastate arvuga, mis see probleem on olnud lahendamata seadusandluse tasandil, siis me oleme kõik jäänud Eesti kultuuri vallas ilma umbes 30 miljonist eurost, mis on märkimisväärne summa," ütles Eplik. "Kui riigikohus meid rahuldavat otsust ei tee, siis ma arvan, et me oleme kindlasti valmis jätkama Euroopa ülemkohtus."

Vaidlus ulatub 2018. aasta sügisesse, mil üheksa Eesti loomeinimeste esindusorganisatsiooni: Eesti autorite ühing, Eesti fonogrammitootjate ühing, Eesti esitajate liit, Eesti audiovisuaalautorite liit, Eesti heliloojate liit, Eesti interpreetide liit, Eesti lavastajate ja dramaturgide liit, Eesti lavakunstnike liit ja Eesti näitlejate liit otsustasid minna Eesti vabariigi vastu kohtusse seoses aastate 2014–2018 eest saamata jäänud õiglase hüvitisega teose isiklikuks tarbeks reprodutseerimise ehk kopeerimishüvitise eest.

Eplik leiab, et õiglane hüvitis oleks selline, mis annaks Eesti muusikale võrdsed tingimused naaberriikidega või oleks korrelatsioonis Euroopa keskmisega.

Kui EL-i liikmesriikide kogutud keskmine isiklikuks tarbeks kopeerimise hüvitis oli 2015. aastal 1,42 eurot inimese kohta, siis ringkonnakohtu hinnangul olnuks õiglane tasu Eestis 0,45 eurot inimese kohta. Seetõttu kaevatigi kohtuotsus edasi, ehkki viimased kuus aastat on autoritele vanade seadmete käibelt kadumise ja uute seadusest puudumise tõttu hüvitatud täpselt null eurot.

Digiseadmed hüvitise võrra kallimaks

Kohtuvaidlus puudutab senist olukorda. Justiitsministeeriumis on samal ajal valminud seaduseelnõu, mis lisab andmekandjate loetellu ka tänapäevased digiseadmed, mida ostes on edaspidi lisatud hinnale hüvitis kopeerimisõiguse eest.

Praeguse plaani järgi lisandub näiteks arvuti ja nutitelefoni hinnale 1,30 eurot, salvestavale televiisorile kaks eurot, sisemäluga videomängijale ja välisele kõvakettale kolm eurot, salvestavale digiboksile üks euro, USB-mälupulgale ja mälukaardile 50 senti. Ent need summad võivad riigikogus eelnõu menetlemise käigus veel muutuda.

"Me tahaksime, et sinna loetellu lisataks lihtsalt nutiseadmed, nutitelefonid ja tahvelarvutid ennekõike kõige tähtsamana, ja et iga Eesti inimene, ostes uue nutiseadme, põhimõtteliselt maksaks ühekordset väikest tasu, mida me tahame kas fikseeritud või konkreetses eurode vahemikus," selgitas Eplik. "Me ei taha isegi, et see oleks mingi protsendiga seotud, me ei taha, et inimesed, kes ostavad kallima seadme, peaksid maksma rohkem, vaid me tahame, et oleks selline ühekordne ostuhetkel makstav hüvitis, mis annab seejärel õiguse, täiesti seaduslikult, teha koopiaid oma eratarbeks."

Kultuurikomisjoni aseesimees Heidy Purga, kes seaduseelnõu arutelu riigikogus veab, nimetas praegust olukorda häbiväärseks seaduseauguks, mis tuleb parandada.

"Nüüd on küsimus, kas see tasu võiks olla kaheksa kuni neli eurot või see tasu võiks olla natukene väiksem. Vaatame, kõrvutame neid erinevaid arvamusi või soove," tutvustas Purga. Ta ütles, et ainsaks probleemiks võibki kujuneda tasude suuruse määramine.

"Mis see tasumäär võiks olla, mis pannakse sellele nutiseadmele või salvestusseadmele otsa, mis selle seaduse alla jääb," täpsustas Purga.

Ka Eplik peab seda küsimust oluliseks.

"Kui praeguses eelnõus on paika pandud teatud hinnalagi ehk maksimum nende hüvitiste puhul, siis võiks olla ka miinimum, et me teaksime, millega me saaksime arvestada. Sest see raha jaguneb tegelikult päris laia seltskonna vahel. Siin ei ole küsimus ainult autorites või esitlejates ja fonogrammiomanikes, vaid meiega on ühel pardal selles asjas ka mitmed loomeliidud heliloojatest kuni koreograafide ja näitlejateni välja," loetles ta.

Digiseadmete tootjatele ja maaletoojatele aga kavandatav muudatus ei meeldi.

"Meile tundub, et see õiglane hüvitis peaks olema mõnevõrra väiksem, kui praegu on eelnõus ette nähtud. Ma toon lihtsa näite: aastal 2007 laekus autoritele sellist õiglast hüvitist umbes 300 000 eurot. Praeguse eelnõu prognoosi kohaselt laekuks järgmisel aastal 900 000 eurot. Ehk siis kasv võrreldes 2007. aastaga on umbes kolm korda. Samal ajaperioodil on keskmine töötasu suurenenud umbes kaks korda. Ehk me ei näe ka, miks autoritele peab nüüd kõrgemat hüvitist maksma kui sama perioodi jooksul on keskmine palk suurenenud," selgitas digiseadmete müüjaid esindava kaubandus-tööstuskoja poliitikakujundamise osakonna juhataja Marko Udras. "Hetkel me tegelikult ei tea, kui palju, milliseid seadmeid kasutatakse. Need praegused tasu suurused, ma ütleksin, on n-ö laest võetud või kõhutunde pealt."

Heidy Purga pole selle etteheitega nõus.

"Seal on väga erinevaid statistikaid ja uurimisi aluseks võetud, näiteks Euroopa riigi elanike keskmine palk ja kõikvõimalikud nüansid, mille pealt see summa siis arvestatakse," selgitas Purga.

Vaiko Eplik toonitas, et Eesti on EL-is praegu negatiivne erand.

"Kui arvestada sellega, et enamikes riikides või turgudel on tegelikult seadmete ja kandjate maksimumhinnad juba paigas, siis tegelikult ainukene n-ö kannataja siin selles olukorras, kui see seadus nüüd muudetakse, on need maaletoojad, kes saavad täpselt selle võib-olla kolme-nelja euro võrra vähem kasumit, aga kõigil muudel turgudel nad juba maksavad seda tasu. Miks peaks siis Eesti olema see koht, kus sa saad autorite arvelt võtta suuremat kasumit välja?" küsis ta retooriliselt.

Koda peab seda õigluse küsimuseks.

"Kui suurem osa inimesi ei kasuta näiteks mobiiltelefoni või digiboksi koopiate tegemiseks, et miks nad peavad seda raha maksma?" põhjendas Udras, miks tema hinnangul ei peaks kõik ostjad seadme pealt seda lisatasu maksma.

Kaubandus-tööstuskoda tegi ettepaneku, et autorid võiksid hüvitist saada hoopis riigieelarvest, nii et autorid peaksid igal aastal riigiga tasu suuruse üle läbirääkimisi pidama. See ettepanek aga justiitsministeeriumis eelnõu kooskõlastamisel toetust ei leidnud.

Eplik toob aga näite, kuidas inimesed enesele teadvustamatultki autorikaitselistest teostest koopiaid teevad: "Kui sa oled selle seadme ostul ühekordselt, ilma et see oleks sulle märkimisväärse hinnatõusu kaasa toonud, selle hüvitise tasunud, siis see annab sulle seadusliku õiguse ka täie enesekindlusega näiteks filmida oma lemmikartisti kontserdil, mida ju praegu väga palju tehakse."

Purga prognoosis, et seaduseelnõu menetlemine läheb riigikogus suurema vaevata.

"Ma arvan, et siin ei saa inimestel või poliitikutel olla mingit olulist argumentatsiooni, miks seda seadust edasi viima ei peaks. Ma arvan, et kõik on pigem selle poolt," ütles Purga.

Monopoolsed striimimiskeskkonnad ikka lahenduseta

Youtube'ist, Spotify'st ja teistest striimimiskeskkondadest kuulatava muusika pealt teenivad Eesti muusikud aga edaspidigi vaid kopikaid, sest seda uus seadus ei lahenda.

"Telefonides on väga paljudel ju Spotify, eks. Et ma maksan ju Spotify' kuutasu, aga see ei käi selle seadusemäära alla mitte mingit pidi, sest Spotify maksab niikuinii ise artistidele selle korduste arvu pealt, iseasi on, kui suur see summa on," nentis Purga.

Ka Eplik ütles, et tasakaal makstavate tasude pealt on paigast ära.

"Eelmisel aastal oli autorite ühingul rekordaasta. Õnnestus koguda peaaegu kuus miljonit eurot autoritasusid. Kui umbes 70 protsenti autoriõigusega kaitstud sisu tarbimisest toimub tänapäeval erinevate uuringute kohaselt nutiseadmetes ja nendes samades platvormides, siis sellest kuuest miljonist need tasud, mis laekusid digiplatvormidelt autoritele kokku, oli kaks protsenti," tõi ta esile.

"Nende suurte platvormide paradoks seisneb selles, et kuna see tasu, mida nad ühe kuulamise pealt maksavad, on nii väike, et see algab kõigepealt nulliga, siis on koma, siis on veel üks null, siis tuleb kolm, viis, kuus, ma ei mäleta, mis see täpne jada on - see on umbes nagu mitu kohta piid sa suudad pähe õppida. Aga probleem on selles, et selleks, et sealt teenida arvestatavat tulu, peab sul olema kuulamisi, mille lõpus on nii palju nulle, et see komakoht nihkuks paremale, et sa hakkaksid saama reaalset tasu," tõdes Eplik.

"Mul on kuulajaid seal keskkondades tuhandetes, mis tähendab, et ma teenin kvartalis - see komakoht liigub nii palju - kolmekohalise summa keskmiselt, mis enamasti algab kahe või kolmega, mida ei anna võrrelda näiteks seitsme-kaheksa aasta taguste CD-müükidega," tõi ta näiteks.

Google'i, Spotify jt rahvusvaheliste keskkondade õitsengut autorite arvelt püüab riik lahendada Euroopa Liiduga ühiselt, et saavutada monopolistide jaoks ühtse turu vaade, mille pinnalt läbirääkimisi pidada.

Näiteks tänavu kevadel tahtsid Taani autorid saada YouTube'ilt kõrgemaid tasusid. Seepeale korjas YouTube hoiatuseks kogu Taani muusika oma keskkonnast lihtsalt ära.

"Praegune probleem on see, et pole ühtegi riiki, kes suudaks nende platvormidega adekvaatselt läbi rääkida," tõdes Eplik.

Ka Purga nimetas seda teemat džinni pudelist väljalaskmiseks.

"Aga ka selles audiovisuaalteenuste seaduses, mis hakkab Eestit puudutama voogedastusplatvorme ja YouTube'i ja kõiki selliseid kanaleid, tuleb väikesi muudatusi, aga sellest me saame rääkida juba kevadel," ütles Purga.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: