Robert Kitt: pidu katku ajal

Foto: Romi Hasa/ERR

Aktsiaturgudel valitseva eufooria ja masenduse vaheldumise protsessis on võitjaks pikaajaline investor, kes jõuab ära oodata rahulikumad veed, kirjutab majandusekspert Robert Kitt Vikerraadio päevakommentaaris.

Neljapäev, 24. november läheb rahandusajalukku kui päev, millal aktsiaturud tegid oma ajaloolise rekordi. Tõsi, ilmselt see rekord peagi ületatakse, kuid üks tuntumaid indekseid, Dow Jonesi tööstuskeskmine suutis esimest korda ajaloos läbi murda 30 000 punkti piirist.

Eks aktsiaturud on alati kõikunud ja jätkavad oma kõikumist ka tulevikus. Siiski teeb praeguse eufoorilise börsitõusu eriliseks asjaolu, et reaalmajandus on koroona tõttu palju pihta saanud. Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) hindab oma oktoobri prognoosis 2020. aasta globaalseks majanduslanguseks 4,4 protsenti.

Kui varasemalt on valuutafondi vähegi neutraalne või negatiivne kommentaar saatnud aktsiaturud sügavale miinusesse, siis seekord tundub kõik vastupidi olevat. Muuseas, käesolev aasta hoiab endas veel ühte Dow rekordit. Nimelt kukkus indeks 16. märtsil peaaegu 3000 punkti ehk umbes 10 protsenti, mis on ajaloo suurim ühepäevane kukkumine.

Ja siit ka selle loo põhiline küsimus: kuidas on võimalik, et aktsiaturud võtavad uusi tippe sõltumata sellest, et ühiskond vaevleb pandeemia küüsis? Kuidas on võimalik, et peale märtsikuist esialgset ehmatust on tööstuskeskmine tõusnud poole aastaga üle veerandi?

Vaadates pealkirju, siis tundub, et finantsturgudel valitseb üleüldine optimism: peagi tuleb müügile efektiivne vaktsiin COVID-i vastu ning elu läheb tavapärastesse rööbastesse. Uus rekord purustati aga siis, kui USA istuv president möönis oma valimiskaotust ning valitud president saab hakata asju üle võtma. Oot' stopp! Leitakse vaktsiin ning valimistel kaotaja loobub toolist? Kas see ei ole mitte naasmine normaalsuse juurde? Kas mitte maailmas eelnevalt asjad nii ei käinudki, et kui valimistel kaotatakse, siis antakse teatepulk üle ning koroonaviirusest ja tema vaktsiinist ei olnud aastapäevad tagasi keegi midagi kuulnud?

Investeerimine on riski võtmine vastu teadmatust – keegi ei tea, mida homne päev toob ning aktsiaturu lühiajalist suunda prognoosida on peaaegu sama lootusetu, kui mündi viskamise tulemust ennustada. Seetõttu öeldaksegi, et investeerimine on valdkond, kus võitjate üle tuleb kohut mõista. Tuleb analüüsida, mis oli hea tootluse taga – kas õigesti prognoositud majandusnäitajad või puhas õnn. Siinkohal olekski paslik vaadata, mida valuutafond aasta aega tagasi majanduse väljavaadetest arvas. Toona leiti, et peale maailmamajanduse aeglustumist 2018. aastal on majandusaktiivsus ka 2019. aastal nõrk. Eriti nõrgaks hinnati aasta aega tagasi tööstussektorit, mille aktiivsus oli viimati nii madal 2008.-2009. aasta finantskriisi järgselt. Suurenenud geopoliitilised pinged ohustasid globaalset kaubandust. Majandusele pakkusid tuge lõtv rahapoliitika ja teenindussektor, kus loodi endiselt töökohti. Nüüd, aasta aega hiljem tunduvad toona kirja pandud asjaolud justnagu teisest maailmast. Pandeemias on pihta saanud just eelkõige teenindussektor; ning lood ei ole head ka tööstuses.

Aga mis õigupoolest toimub? Eks vastuse vihje on siin õigupoolest juba kõlanud. Keskpangad üle maailma on jätkanud lõtva rahapoliitikat ehk teisisõnu pretsedenditu rahatrükk on viinud üles varade hinnad. Loomulikult võidavad varade kallinemisest eelkõige need, kellel vara on ehk aktsiaturgude puhul olemasolevad aktsionärid. Keskpankurid ise on sellisele lihtsustamisele vastu – erakorralised ajad nõuavad erakorralisi meetmeid ning aktsiaturule jõudev raha jõuab läbi ettevõtete ka töötajateni. Eesti Pank on välja arvutanud, et Eesti majanduskasv oli viimastel aastatel euroala rahapoliitika tõttu ühe protsendipuntki võrra kiirem. Ehk töötajate ja tööandjate huvi on sama – kõik tahavad elus püsida.

Mis saab aga aktsiaturgudest edasi? Eufoorilised meeleolud tulevad ja lähevad. Küllap jõuavad järgneva poole aasta jooksul turgudele müügilained ning must masendus. On selge, et nii mastaapset kriisi kõik ettevõtted üle ei ela ning näeme pankrotte nii kodu- kui välismaal. Üks on aga küllalt kindel – kõik möödub. Tänane eufooria asendub masendusega ning masendus jälle eufooriaga. Selles protsessis on võitjaks pikaajaline investor, kes jõuab ära oodata rahulikumad veed. November 2020 läheb ajalukku kui kuu, kus Dow Jones jõudis esmakordselt 30 000 punkti piirini. Seda on hea silmas pidada kõikidel nendel, kes märtsikuus aktsiaturgude allakäiku ennustasid ning pensionifondidest raha tarbimisse soovitasid panna.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: