Helen Tammemäe: hüvasti, 2020!

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Helen Tammemäe Autor/allikas: Ken Mürk / Müürileht

Vaevalt et leidub palju neid, kes lõppevat aastat taga igatsema jäävad. Juhtunud on rohkelt halbu asju ja nagu tavaks, ikka kõik korraga. Aga olgugi et rahvasuus on 2020. aasta tembeldatud üheks lähiajaloo halvimaks, juhtus tänavu siiski ka üht-teist head, kirjutab Helen Tammemäe algselt Müürilehes ilmunud kommentaaris.

Panen ette, et enne kui lahkujale suurema kahetsuseta mulla peale kaabime, katsugem siiski meenutada ka tema parimaid hetki ja suurimaid saavutusi.

Esiteks, olgem ausad, 2020. aasta on olnud introvertide hiilgeaeg. Jah, võin kas või enda näitel kinnitada, et maailmas leidub tõepoolest inimesi, kes istuvad hea meelega päevade viisi omaette ja hindavad võimalust pikalt-laialt omi mõtteid mõelda.

Suhtlemine on tore, aga samal ajal ka väsitav, nii et aeg raamatute lugemiseks, looduses uitamiseks ja oma koduloomade seltsis lesimiseks on ilmselt olnud palsamiks nii mõnelegi omaette hoidmist hindavale hingele.

Peeter Laurits võrdles ühes Vikerraadio päevakommentaaris isolatsiooni võluvalt nukkumisega: "Lõpuks ometi on meil ühiskonnana aega järele mõtelda ning metamorfoose läbi teha." Ning tõepoolest, ammu pole olnud paremaid tingimusi sisekaemuseks kui sel kevadel.

Paljudele istuva töö tegijatele valmistab aga ilmselt rõõmu see, et massidesse jõudis võimalus töötada kodukontoris ja maakodus. Selle üle rõõmustavad nii ülemad kui ka alamad, ametnikud ja paljud teisedki, kelle töö ei nõua ilmtingimata ja alalõpmata füüsilist kohalolu kontoris.

Kodus töötamise suur pluss on see, et iga natukese aja tagant leiab põhjuse, et püsti tõusta – küll on vaja pesu pesema panna, siis lilled ära kasta, ja nii saabki töötervishoiuarsti ettekirjutus end iga natukese aja tagant sirutada hõlpsasti täidetud.

Samal ajal kui enamik inimesi on püüdnud nii palju kui võimalik uute oludega kohaneda ning leiutada võimalusi oma elu normaalselt edasielamiseks, tuleb tunnustada Eesti tervishoiusüsteemi töökaid juhte, teadlasi ja meditsiinitöötajaid ning olla tänulik, et me elame arenenud ühiskonnas, kus ulatuslik tervishoiukriis on jäänud siiani ennekõike ohuks, mille vältimiseks on valatud mitmel rindel kõvasti higi ja veedetud üksjagu unetuid öid, ega ole kujunenud tegelikkuseks, kus haiglakoridorid on ujutatud üle hinge vaakuvate nakatunutega, kellele ei jagu voodikohti ega hingamisaparaate.

Olgu, mis on, tulgu, mis tuleb, aga siiani on meil läinud võrdlemisi hästi.

Nagu kirsina tordil tõmbas koroona esimene laine end viisakalt suve hakul tagasi ja andis vähemalt meile siin Eestis suveks oodatud hingetõmbepausi. Jah, festivale küll tavapärases mahus ei toimunud, aga Eestis ringirändamiseks ja sõprade maakodudes või kohalikes spaades puhkamiseks oli siiski ideaalne suvi.

Tulevikku silmas pidades on lõppev aasta näidanud õpetlikult ka seda, kui rasket tööd teevad koolides päevast päeva õpetajad. Need, kellel on nüüd oma lapse või lausa mitme kodus koolitamise kogemus olemas, kujutavad ehk pisut paremini ette, mida tähendab õpetaja jaoks iga päev klassi ees seismine.

Loodetavasti on sellel vähemalt kaks positiivset tulemust: esiteks see, et ülitundlikud helikoptervanemad lõpetavad õpetajate tagakiusamise, kui viimased end laste ja teismeliste suhtes õppetöö huvides kehtestavad, ja teiseks see, et lisaks õpetajate enesestmõistetavale palgatõusule töötatakse noortele õpetajatele välja ka tugisüsteem, mis aitab neil uues ametis paremini kohaneda.

Õpetajatöö on hard core vaimne pingutus ja eeldab terasest närvikava – hoiame ja hindame oma õpetajaid vastavalt (ütleb endine püsimatu õpilane klassi tagapingist).

Sümpaatne on see, et Eesti riik seisis kultuuriministeeriumi eestvedamisel raskel ajal vabakutseliste loomeinimeste eest, kelle kogu elu on enamasti üks lõputu vaimne pingutus.

Kuna vabakutselisi loomeinimesi on maksumaksja silmis läbi aegade ikka pigem muidusööjateks ja loodriteks peetud, on selline kompromissitu ja kiire reaktsioon meie väikeses riigis äärmiselt oodatud ning progressiivne kultuuripoliitiline samm.

Ja viimaks, ei saa salata, et Donald Trumpi kukutamine Ameerika presidenditoolilt avaldab ilmselt meilegi omajagu mõju. Lisaks üleüldisele välispoliitilise kliima paranemisele annab see lootust, et klounaad pole tulnud siingi riigi juhtimisse püsivalt, vaid selleks, et jääda pelgalt piinlikuks episoodiks käesoleva sajandi ajalooraamatutes.

Vääritu ja triksterlik käitumine tuletab meelde vajadust kaitsta kätte võideldud demokraatiat ja vabadusi iga päev ning on õpetanud paremini mõistma ühiskonna valupunkte, millega meil tuleb veel tegeleda. Nii et kokkuvõtlikult ei ole olnud sugugi ainult vilets aasta – ütleks pigem, et õpetlik ja meeldejääv. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: