Raul Rebane: parim aeg helistada emale

Foto: Kairit Leibold/ERR

Mõnele võib tunduda pühaduseteotusena, et kriisi ajal räägitakse meelelahutusest. Pean seda teemat siiski oluliseks. Koroonaviirus on enamikule meist toonud kaasa meie meelelahutusharjumuste muutusi rohkem kui miski muu viimase 30 aasta jooksul, arutleb Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.

Alustame sellest, et mis asi on meelelahutus. Laias laastus on see põgenemine tegelikkuse eest, me teeme midagi muud võrreldes töö või kohustustega. Just oma aja kasutamine vabatahtlikkuse alusel on tähtis. Inimene on inimene ja sellist põgenemist vajame kõik ja me ka teeme seda kõik. Kes vaatab televiisorit, kes loeb, kes käib sporti tegemas, kes suhtleb sõpradega, kes käib teatris või kinos, mõni võtab viina.

Vajadus meelt lahutada on võimas tung, eriti noortel. See sunnib riskima tihti haigeksjäämisega, mõnikord ka teiste elu hinnaga. Jagan isiklikku kogemust, mis ehmatas.

Laupäeva õhtul oli näiteks Balti jaama turu ümbruses rahvast väga palju, poed inimesi täis ja ehk ainult 30 protsendil olid ees maskid, osteti palju alkoholi. Vaid vähesed pidasid kinni 2+2 reeglist. Nägin ise järjekorda, milles seisis kaheksa inimest tihedalt koos ja kellelgi neist polnud maski.

Ja mõned sajad meetrid eemal reklaamib Paldiski maantee äärne suur tulikiri raamatut, mis räägib sellest, et koroona on sajandi suurim pettus. Enamik seda siiski ei usu ja päeval on suuremal osal inimestest poodides, siseruumides ja ühistranspordis mask ees.

Koroonaajal on eelkõige kannatanud suhtlemine, mis on inimlike tegevuste üks põhivorme. "Klatš vajab ajakohastamist" tundub koomilise ütlusena, aga see tähendab, et inimesed räägivad omavahel läbi maailma asjad ja isiklikud asjad ning ühtlustavad arusaamu. See on väga kasulik tegevus.

Paljud harjumuspärased suhtluskeskused on praegu aga kinni, laulukoorid peavad pause, baarid töötavad lühema ajaga, üritused nii ettevõtetes kui ka pere keskel jäävad ära. Tekkinud on selge suhtlemisvaegus.

Mida siis teha? Mu õde Rita pakkus kunagi ühes juhuvestluses välja loosungi, millest sai hiljem strateegia Gerd Kanteri tiimis. See kõlab: "Helista emale!". See tähendab, et suhtle, hoia oma lähedased kursis, mida teed, aita neil raske aeg üle elada.

Koroonaajal, kui tulevik tundub tume ja järjest rohkem inimesi lähiringist saab haigusega pihta, on just vaja aktiivselt suhelda. Kaasaja tehnilised vahendid võimaldavad seda hästi, rääkides saab ka näha inimeste nägu. Eriti halvas olukorras on üksikud inimesed, nendega suhtlemine on eriti tähtis. Seega: "helista emale!"

Eraldi teema on jõulud. Praegu on paljudel veel lootus, et äkki jõulude ajaks on asi parem ja saab teha nagu varem, kuid prognoosid seda kinnita. Kõik märgid kinnitavad, et pigem on nädala-pooleteise pärast on olukord veel halvem. Eriti siis, kui osa meie hulgast reeglitele vilistab.

Jõulud aga lähenevad vääramatult. Jõulude ja uue aasta paar nädalat on nii eriline meeleolu, et näiteks televisioonis nimetatakse seda aega lausa eraldi aastaajaks. Sel ajal igatsevad inimesed kontrollitud positiivseid emotsioone ja traditsioone. Just seepärast näidatakse televisioonides kordusena palju varasematel aastatel edukaid olnud saateid ja filme.

Pere ja sõpradega koosolemisel on siis eriline tähendus, kinkide saamine on tihti lastele aasta suurim sündmus. Mida siis teha nüüd, kui tavapärased kombed on liiga ohtlikud? Vilistada soovitustele? Pole nagu mõistlik, sest kui suure seltskonna jõulupeol vanaema koroonaviiruse saab ja varsti hinge vaagub, kuidas siis edasi elada?

Kuulda aga on, kuidas inimesed otsivad uusi vorme just selle aasta jõulude tähistamiseks. Kes plaanib üritusi õues, sest seal on risk väiksem, kes ühendab palju peresid Zoomi abil, kes plaanib ühislaule skype'is, kes otsib kinkide edastamiseks mingit uut vaimukat vormi, osa plaanib minna loodusesse lõket tegema ja muud ebatavalist. Küünalde viimine surnuaeda on juba traditsiooniline ja ilus komme.

Siit üleskutse. Inimeste fantaasia töötab ja ehk oleks kasulik ideid vahetada, äkki mõni mõtleb välja täiesti midagi uut, mis vastaks paremini praeguse aja nõuetele. Neid mõtteid saab kaasajal hästi vahetada sotsiaalmeedias ja kindlasti aitab ka päris ajakirjandus siin kaasa, Maaleht juba alustas.

Äkki võiks midagi kogu Eestiga koos teha, oleme ju digiriik? Teha niimoodi, et tihedalt kokku ei peaks saama. Kui me nüüd oleme nupukad, siis suureneb järsult tõenäosus, et need on viimased ja ainsad sellised teistest eraldatud jõulud.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: