Indrek Kiisler: tahaks lõpuks teada, kuidas otsused sünnivad? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Valitsuse otsustusprotsess COVID-19 kriisis on liialt läbipaistmatu, leiab Vikeraadio päevakommentaaris Indrek Kiisler ja lisab, et kui inimestel oleks selgelt silme ees teadlaste ja haiglate prognoos lähiajal oodatavast, võetaks ehk hoiatusi ka tõsisemalt.

Valitsus otsustas neljapäeval, et põhimõtteliselt uusi piiranguid ei tule ning laupäevast kehtima hakkavad piirangud on pigem kosmeetilist laadi, välja arvatud Ida-Virumaal. See oli kaheldamatult julge otsus ja vastuvoolu ujumine võrreldes kogu muu Euroopaga.

Riskid on kõrged, sest võita ja kaotada on meil kõikidel, paljudel vabadus tegutseda, paljudel on kaalul elu. Aga ma ei taha hinnata, kas tegemist oli õigete või valede otsustega. Seda lihtsal põhjusel: ma ei tea, mille alusel niiviisi otsustati. Millised olid analüüsid, kes mida soovitas.

Väidetavalt sündis kevadine otsus panna kaubanduskeskused kinni pärast seda, kui keset piirangute arutelu valitsuses ühel hilisõhtul näitas üks minister kolleegidele oma telefonist videolõiku, mis oli filmitud ühes kaubanduskeskuses, kus tungles rahvahulk. Just see amatöörvideo olevat olnud emotsionaalseks padruniks, millega tulistati välja kiirotsus kaubanduskeskute uksed lukku keerata. Kehv lugu, kui tõepoolest sääraste argumentide alusel niimoodi otsuseid langetatakse.

Sestap on hädavajalik, et avalikkus näeks rohkem ka neid analüüse ja ettepanekuid, mille alusel valitsus näiteks neljapäeval toimetas ja teeb otsuseid ka tulevikus.

Terviseameti asjatundjad ja teadusnõukoja liikmed istusid möödunud esmaspäeval mitu tundi koos ja panid oma ettepanekud paberile kirja. Uusi piiranguid tutvustati teisipäeval siseringis valitsuse liikmetele, kes mokaotsast hiljem tunnistasid, et soovitused puudutasid kõikide lõbustusasutusete, teatrite, kinode ja spordisaalide sulgemist. Lisaks ka huvitegevuse lõpetamist. Üldine soovitus olevat olnud, et inimeste ringiliikumist on vaja piirata.

Kas need ettepanekud olid päriselt ka sellised, me ei tea. Kas kaubanduskeskustes suuremate piirangute kehtestamise kõrval kaaluti ka nende täielikku sulgemist? Ja kõige tähtsam: milliseid argumente ja kalkulatsioone kasutati? Ainus selge sõnaga minister oli Tõnis Lukas, kes üles, et kuna teatri- ja kinosaalides pole nakatumisi aset leidnud, siis pole mingeid argumente tulesid saalis kustutada. Selge ja loogiline seiukoht! Aga mida teadlased selle kohta kirjutasid, selle koha pealt valitseb vaikus.

Eraldi küsimus on piiravate meetmete laiema mõju hindamine. Kes annab ministritele nõu piirangute majanduslikust, emotsionaalsest või isegi moraalsest mõjust? Seda ei saa kindlasti teha ainult meditsiinivaldkonna asjatundjad. Näiteks majanduslikult võib olla spordikeskuste ja laste huviringide sulgemine väiksem tagasilöök, kui kõrtside või kaubamajade sulgemine. Aga millise signaali see saadab?

Võib oletada, et valitsuse otsuseid tehakse ilmselt lähtudes niiöelda tervest talupoja loogikast ja sellest, kes suudab jõulisemalt oma valdkonna eest seista. Mõnes mõttes on hea, et valitsuses istub praegu nii vastakalt kirju erakondade seltskond, kes üksteist tasakaalustavad lockdowneritest kuni peaagu et koroonaeitajateni. Kes milliseid variante toetab, seda me muidugi teada ei saa. Me ei tea tegelikult isegi Jüri Ratase seisukohta, sest see on tavapäraselt looritatud kõmiseva retoorilise ümina taha.

Samasugune saladuskate varjab sisuliselt ka haiglate valmisolekut ja meditsiinisüsteemi ümberkorraldamist olukorras, kus nakatunute arv kasvab. Teleekraane täidavad õhtuti haiglajuhid, kes kinnitavad üldsõnaliselt, et olukord on kohe-kohe kriitiline. Nii. Aga mis see tähendab? Eelmisel nädalal selgus ajakirjanik Brent Pere tehtud raadiouudiste loost, et haiglates on vabu aktiivravi voodikohti tavaliselt umbes 1800.

Kuid mis juhtub, kui voodiravi vajab 1000 inimest? 2000 inimest? Millal on vaja kaasata meditsiinitudengid, vabatahtlikud, panna püsti välihaiglad? Millal pole ilmselgelt pääsu täielikust lockdownist ja eriolukorrast. Sellist samm-sammulist kõverjoont musta tulevikku pole meile esitatud. Kui inimestel oleks see selgelt silme ees, siis võetaks hoiatusi ka tõsisemalt. Selline voldik võiks olla meil lausa postkastis, see ei oleks hirmutamine, aga annaks selge signaali, kuhu me teel oleme.

Minu väited ei ole esitamata küsimuste vili, sest ühe suurema omavalitsuse juht tunnistas mulle omavahelises vestluses, et ta on tagajärjetult täpselt samu küsimusi küsinud terviseameti juhtidelt nädalaid. Vastuseks saab vaid kirjeldusi praegusest jooksvast olukorrast ja näidatakse tabeleid, mis on kuu aja jooksul juhtunud. Mis edasi saab, sellest rääkida ei taheta. Omavalitsujuht nentis, et ta istub teadmatuses, planeerida oma linna elu ei saa, sest pikk plaan puudub.

Võib-olla õnnestub viirus seljatada päevakaupa esilekerkivaid probleeme lahendades, aga ma ei taha mõeldagi, milline segadus puhkeb päeval, kui koroonavaktsiinid reaalselt Tallinna lennujaamas lennukilt maha tõstetakse. Siis on kõik meist ühtäkki eesliini töötajad, kes esimesena süstaltorget vajavad. Vähemalt vaktsineerimikava võiks olla argumenteeritult raudkindlalt maha joonistatud.

Aga kahtlustan, et nagu kevadelgi, on lennuväljal päästelennukil vastas mõni minister, seekord küll püksid rebadel, et kaamerate valguses esimesena süsti saada, seejärel algab meeletu korrapäratu tunglemine ja vaktsiini mahajooksmine.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: