Intensiivikohtade täitumine toob ümberkorralduse haiglaravile pääsemises
Kui koroonaga nakatumine jätkub senises tempos, saavad haiglate intensiivravikohad juba detsembri lõpuks täis, mis omakorda viib ravikorralduse tasemele, kus koroonahaigeid ei vaadelda enam muudest haiglaravi vajajatest eraldi, vaid kõik hospitaliseeritavad läbivad triaaži põhimõttel - ravile pääseb see, kelle olukord on raskem, sõltumata diagnoosist.
Kui haigestumine jätkub samamoodi kui praegu, lõpetab tervishoiukorraldus vahetegemise, kas haiglaravi vajab koroonahaige või mõne muu diagnoosiga haigestunu, vaid lähtub inimeste ravivajadusest ühtses voos.
"Praegu on tekkinud kaks eraldi maailma – koroonahaiged ja muud haiged. Kui olukord jätkub samamoodi, hakkame vaatama haigeid ühtse voona," ütles ERR-ile terviseameti meditsiinistaabi asetäitja kolonelleitnant dr Ahti Varblane.
Ta nimetas seda mõne nädala küsimuseks, kui triaažis diagnoosil enam vahet tegema ei hakata. Juba praegu on suundumus sinnapoole, et rangelt lahus koroonahaigeid muudest patsientidest enam ei vaadelda.
"Detsembri lõpuks võib olla meil juba tuhat koroonahaiget haiglaravil. Seal midagi väga eraldada enam ei saa," põhjendas dr Varblane.
Peamiselt puudutab see intensiivravikohti.
"Muude kohtadega ei tule probleeme, aga intensiivravikohad on Eestis väga piiratud. Seal peab hakkama kindlasti mingil hetkel otsustama, et kui need täituvad, keda siis on perspektiivne ravida intensiivis ja keda ei ole," ütleb Varblane.
Ta lisas, et see aspekt oli ka kevadel juba arutluse all. Arutelu on eetiliselt keeruline.
"Tänapäeva ühiskonnas on suremine muutunud ootamatuks ja eksklusiivseks. Vahel on tunne, et inimesed tahavad, et sünnitaks kodus ja surdaks kodus, aga võib-olla peaks olema vastupidi, et sünnitakse haiglas ja surrakse kodus. Surm on siiski loomulik eluprotsessi osa," arutleb Varblane.
"Kui on väga rasked haigused olnud, tegu on elulõpu või -loojanguga, võiks see kõik toimuda pereringis. Kas on enam mõtet seda inimest viia haiglasse, teha hästi palju invasiivseid protseduure, teades, et see ei pikenda elu - võib-olla vaid mõne nädala või kuu võrra - ega paranda kindlasti elukvaliteeti."
Varblase sõnul on muutunud harjumuseks, et raskelt haigestunule kutsutakse kiirabi ja ta viiakse haiglasse, lootuses, et ehk saab veel midagi inimese heaks teha.
"Tõenäoliselt midagi saabki, aga mõelge ise, kas te kõrges vanuses tahaks olla haiglapalatis või koduses pereringis?" küsis Varblane.
Varblane mõistab, et teoorias on see väga lihtne, praktikas aga keeruline, kui see kellegi oma pereliiget puudutab.
"Kui me peame otsustama oma omaste üle, on raske kontrollida emotsioone ja otsused ongi pahatihti seotud emotsioonidega," tõdes ta.
Kui kiiresti olukord hullemaks läheb, sõltub inimeste käitumisest, rõhutas Varblane.
"Kõige olulisem on pidada kinni reeglitest, mis meile on kehtestatud. Iga inimese kätes on, kaugel see olukord on - kui ikka teeme jõulupidusid ja maske ei kanna. Need reeglid on suhteliselt lihtsad, mida me järgima peame, aga kahjuks näeme nii tänavatel ja asutustes, et neid jätkuvalt eiratakse. Meditsiin on reageerija sellele olukorrale, meie likvideerime tagajrägi, aga inimesed on need, kes selle olukorra tekitavad," toonitas Varblane.
Toimetaja: Merilin Pärli