Mind on pikemat aega huvitanud küsimus, miks inimesed naeravad. Päris täpselt polegi sellele pihta saadud, aga osad teadlased väidavad, et tegemist on lihtsustatult öeldes kergendusreaktsiooniga. Naeru kaudu vabastab keha sinna kogunenud pingeid ja lõdvestab lihased.

Inimene on karjaloom. Naeru kaudu annab inimene karjale signaali, et temaga on kõik korras. Näiteks keegi libiseb banaanikoorel ja kukub. Teised tema ümber ehmatavad ja tarduvad: "kas kõik on hästi?" Inimene tõuseb vaatab koort ja hakkab naerma, andes märku, et ta elas selle õnnetuse üle. Seepeale hakkavad ka teised naerma. Tänapäeval muidugi filmib keegi seda telefoniga ja kukkuja saab Youtube'is miljon laiki.

Lihtsustatult öeldes on üks osa naljast pinge ja teine osa selle lõdvestus. Ilma pinge või ohutundeta ei ole nalja. Seega on hea nali tihti piiri peal käimine. Just keerulises olukorras võib sündida kõige parem huumor, sest just siis vajame me lõdvestust kõige enam. Seda näitab näiteks aasta jooksul interneti üleujutanud koroonameemide hulk.

Nalja teine oluline funktsioon on tekitada turvaline atmosfäär, milles käsitleda tabuteemasid. Meil on ühiskonnas palju asju, millele on otse raske ligi pääseda. Nali on võti mis laseb lukust lahti keerata surma, seksuaalsuse, kehalisuse ja muud keerulised teemad.

Näiteks lastele pakub palju lõbu erinevate kehavedelike nimetamine. Mainid kogemata ühte neist keset vestlust ja seda kuulnud lapsel on päev korras. (Paraku tean ka täiskasvanuid, keda on sama lihtne lõbustada.)

Aga töötaval naljal on alati üks oluline omadus. Sellel on puänt. See ongi see üllatav-vabastav element, mis teeb naljast nalja. Kui keegi kukub banaanikoorel ja enam ei tõuse siis pole seal puänti. Siis oleks targem naermine lõpetada.

Igasugune tabuteemade käsitlemine ja nimetamine ei ole automaatselt nali. See võib olla kiusamine. Kuldreegel on see, et inimene, kelle üle nalja tehti peaks sellest ka ise osa saama.

Kes võib kelle üle nalja teha?

Nalja puhul on oluline selline mõiste nagu võimuvertikaal. Kui me teeme nalja endast kõrgemal positsioonil oleva inimese või asutuse üle (ülemus, peaminister, Mark Zuckerberg, Henn Põlluaas), ehk siis kellegi arvel, kellel on meie üle võim, siis säilib naljas ohuelement ja pinge. Neid nalju peetakse heaks tooniks. Tuletame meelde näiteks nõukogudeaegseid riigivastaseid anekdoote, mis aitasid mitmel generatsioonil koledaid aegu üle elada.

Aga kui me teeme nalja endast vähem võimustatud inimeste üle (vähemused, puudega inimesed, haiged jne), siis ei ole tegemist enam naljaga. See on mõnitamine.

Muidugi on alati erandeid. Näiteks kui ma olen kindel, et minu puudega sõbrale mõjuvad tema puudega seotud naljad vabastavalt, siis võib neid vabalt teha. Aga piiri, kui kaugele tohib minna, peab esimesena paika panema tema. Pole mõtet minna võõra ratastoolis inimese juurde ja esimese asjana lajatada: "a millega sa ahju kütad? Puudega vä?"

Või kas see, et ülemus kedagi käperdab, on naljakas? Ülemuse jaoks ehk ongi, aga kui alluvad just hüsteeriliselt ei naera, siis võib-olla on see märk sellest, et tuleks käed tagasi püksitaskusse panna. Hea huumorisoonega inimene peaks oskama ruumi lugeda. Võimupositsioonilt on lihtne eirata alluvate reaktsioone ja öelda, et "mulle küll tundus, et kõigil oli lõbus." Pealegi valivad inimesed enamasti (ka alateadlikult) vallandamise asemel naermise.

Ei tohi ära unustada lihtsat asja, et see kui inimene palju nalja teeb, ei tähenda veel, et tal on hea huumorisoon. Võib-olla tal lihtsalt puudub kriitikameel.

Schrödingeri nali

Kuna nalja piirid pole kunagi punase värviga maha tõmmatud, saab huumorit kasutada ettekäändena kedagi solvata. Näiteks leidub poliitikuid, kes kasutavad seda teadliku strateegiana. Ütlevad midagi, mis kiusab teatud inimgruppe ja siis vaatavad, kuidas inimesed reageerivad.

Kui tuleb terav vastukaja, siis saab alati käed üles tõsta ja öelda, et rahvas võiks ikka parema huumorimeele hankida. "Ma tegin ainult nalja". See lause oleks muidu korrektne, aga sõna "ainult" ei klapi sinna. Tundlikel teemadel nali ei ole kunagi "ainult". Eriti võimupositsioonilt öelduna kaasneb sellega alati midagi veel. Kas siis tahtlikult või tahtmatult.

Enamik inimesi kellel on moraalne kompass korras või kes pole seda peenraha eest pandimajja viinud tajuvad võimupositsioonilt tehtud "nalju" ebaõiglusena. Ei tohiks alahinnata inimeste empaatiavõimet ja kontekstitaju.

Mille üle võib üldse nalja teha?

Lühike vastus on, et kõige üle võib nalja teha. Aga oluline on, kuidas seda teha. Näiteks võin rääkida Holokausti-teemalise anekdoodi, mis naeruvääristab natse ja võin rääkida Holokausti-teemalise anekdoodi, mis naeruvääristab ohvreid. Teema ja vorm on justkui sama, aga tulemus täiesti erinev. Üks neist võimustab ohvreid ja seega täidab oma eesmärki naljana. Teise võiks ehk tegemata jätta.

Muidugi on meil kõigil kohti, kus saame endale kõike lubada. Heade sõpradega kuskil turvatsoonis võib rääkida kõige ebakorrektsemaid nalju ja tõmmata näiteks kõige julmemat rassistlikku huumorit, olles veendunud, et keegi meist ei ole päriselt rassistlike vaadetega. Selline nali võib olla hoopis väljaelamine, rassistliku ühiskonna paroodia, mis aitab kanaliseerida pingeid. Ma kehastun korraks rassistiks, et teda justkui mõnitada, seda tüüpi mõtlemise üle võimu kehtestada.

Aga sellistel juhtudel on asi alati kontekstis. Näiteks oma kodus võib vabalt paljalt ringi lasta, aga riigikogus pole see võib-olla hea mõte.

Kontekst ongi nalja juures üks olulisemaid aspekte. Olen ise maksnud koomikutele, et kuulda, kuidas nad teevad igasugusid inimgruppe solvavaid nalju ja sealjuures seda kõike nautinud. Kuidas seda saavutada, see on eraldi tehnika, see nõuaks pikka lahtiseletamist, aga peamiselt on oluline see, et need inimesed suudavad luua enda koomikukarakteri nii, et kuulajal ei teki kahtlustki, et nad esitavad rolli. Samamoodi nagu ma ei kahtlusta, et Rowan Atkinson on Mr Bean.

Näiteks kunagi oli õuenarridele kõik lubatud. Aga ainult siis, kui tal narrimüts peas oli. Kui narr tegi kuninga üle nalja kuskil suvalisel tänavanurgal palja pealaega, siis võis ta ennast üsna kiiresti võllast avastada.

Ka tänapäeval luuakse mulle saali tulemisega kontekst, mis erineb tugevalt argielust. Peenelt ettevalmistatud täpsed sõnastused annavad mõista, et inimene on kogu asja põhjalikult läbi mõelnud ja kontrollib protsessi. Ja kui tema esitatud karakter ütleb midagi poliitiliselt ebakorrektset, siis annab see võimaluse naerda just sellise mõtteviisi üle.

Aga selleks, et seda saavutada, ei tohi koomik jätta muljet, et tema on kõrgemal positsioonil kui teised. Ta peab naeruvääristama ka ennast ja kõigile võrdselt hoope jagama. Siis on nali altpoolt üles.

Koomikute ülesanne ongi kombata piire. Vahel ikka läheb üle ääre. See ongi selle töö omapära: katsuda paksu pintsliga võimalikult piirjoonte lähedal värvida. Empaatiline inimene saab aru, kui tal üle ääre läks, ta kustutab tulekahju ja vabandab. Mitteempaatiline inimene valib tihtipeale hoopis juristi telefoninumbri.

Sõnavabadus tähendabki seda, et kõige üle on õigus nalja teha. Samamoodi nagu on õigus öelda, et nali läks üle piiri. Seni, kuni me saame vabalt mõlemat teha, on kõik hästi ja kuuldused sõnavabaduse surmast tugevalt liialdatud.