Johann-Christian Põder: kriisist ja lohutusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Johann-Christian Põder
Johann-Christian Põder Autor/allikas: Erakogu

Väikesed ja suured kriisid saavad meid kõiki kord kätte. Aga inimene on olend, keda on võimalik lohutada, inimene ei ole üksnes mõtlemisvõimeline, vaid ka lohutusvõimeline olend, kirjutab Johann-Christian Põder.

Kriisiaeg ei piira ainult meie tavapäraseid töid ja tegemisi, vaid on raske ja pingeline ka vaimses mõttes – küllap kõik tajuvad, kui oluline on huumor ja meelelahutus, erinevad naljad, meemid või veebikontserdid. Meie meel vajab lahutust.

Meelelahutuse kõrval on oluline aga märgata, et meel vajab ka lohutust. Lohutust vajavad eriti need, kes on kaotanud lähedase või tervise, töö ja kindluse või ka rahu ja orientiiri omaenda hinges. Lohutus on samal ajal aga miskit, millega meil ei ole lihtne suhestuda, millega seoses oleme tihti ebalevad. Me tunneme ja hindame oma meelelahutajaid, kes on aga lohutajad ja mis on üldse lohutus?

Lohutust kiputakse tihti seostama nõrkusega ja reaalsusest eemaldumisega, selle asemel, et asju parandada ja muuta. Lootus ja palju muudki näib lollide lohutus – tugev inimene ei vaja lohutust, ta võtab kätte ja lahendab probleemi. Kõva mees või naine saab ise hakkama. Vanemad võivad lohutada last, aga täiskasvanud tulevad ise toime.

Siiski, ka täiskasvanuna ei ole meie vajadus lohutuse järele kuhugi kadunud. Me oleme endiselt olendid, kes on haavatavad, purunevad ja tunnevad valu. Täiskasvanu ei ole siinkohal lapsest põhimõtteliselt erinev. Tema enda olukord väljendub lihtsalt lastes teravamalt ja selgemini.

Filosoof ja sotsioloog Georg Simmel on öelnud: "Inimest ei ole võimalik suures plaanis aidata. Seetõttu arendas ta välja imelise lohutuse kategooria – mis ei väljendu mitte ainult sõnades, mida inimesed sellel eesmärgil ütlevad, vaid mida ta ammutab sadatest maailma asjadest".

Tõepoolest, inimest ei ole võimalik suures plaanis aidata. Väikesed ja suured kriisid saavad meid kõiki kord kätte. Aga inimene on olend, keda on võimalik lohutada, inimene ei ole üksnes mõtlemisvõimeline, vaid ka lohutusvõimeline olend.

Kas ei ole see aga tagasipöördumine lapsikusse faasi, mille me peaksime tegelikult heroiliselt ületama, nagu arvas Sigmund Freud? Või on see küll fiktsioon ja illusioon, aga ühtlasi midagi sellist, mis on möödapääsmatu, eluks tarvilik ja hea? Või peitub lohutuses isegi tõde ja lootus, seda nii igapäevaselt kui ka viisil, mis ületab meie tavapärase mõtlemise ja väljendusvõime?

Freudi reaalsusprintsiibi heroism ei näi olevat inimliku olukorraga ühildatav. Isegi kui vaatame reaalsusele silma, ei saa me seda teha ilma lohutuseta. Inimene on lohutusvõimeline loom, ta vajab ja otsib lohutust.

Tõepoolest, suures plaanis ei ole võimalik inimest aidata. Inimene elab ebakindlal pinnal. Elu on edasilükatud surm ja lõpp luurab igas alguses.

Filosoof Hans Blumenberg on märkinud, et lohutus justkui tühistab valu juures valu ja kannatuse juures kannatuse. See ei lõpeta meie kriise ja kannatusi, aga mõjutab seda, kuidas valu valutab ja kannatus kannatab.

Lihtne vanasõna on siin filosoofiliselt sügav – jagatud valu on pool valu. Või õigemini, see on teisiti kogetud valu. Lähedase inimese või armsa kassi ja koera lohutav pilk või hääl kodeerivad ja häälestavad meie kogemuse ja terve maailmasuhte tervendaval moel ümber. Keset kriisi ja õnnetust on inimesel see õnn, et ta saab kannatust ja valu jagada, seda teistele ära ja edasi anda – jagamismajandus on ka inimese hinges tohutu potentsiaaliga.

Lohutus ei tähenda niisiis infantiilset, lapsikut tegelikkusest põgenemist. See ei ole elevandist sääse tegemine. Pigem võib öelda, et lohutus teeb inimesest inimese. Lohutuses on vabadus – kui kriis ja mure suruvad meie eluruumi ahtaks ja võtavad meilt hingamise, loob lohutus vabaduseruume, pilte ja sõnu, märke ja viiteid, mis aitavad meil üles tõusta, mis julgustavad ja annavad uut jõudu.

See kõik hoiab ülal elu vertikaalset pinget, et me ei jääks kinni lohutamatuse sohu. Lohutus ei tähenda reaalsuse ees silmade kinni pigistamist – see loob uute läheduste kaudu tervendavat distantsi ja häälestab elu ümber, kaotamata õnnetust silmist.

Kes on aga lohutajad? Need oleme me kõik ise. Ka keset kriisi on meil võimalik teistele helistada ja neid lohutada.

Lohutajaid on meie elus aga veelgi. Füüsik ja aforist Lichtenberg ütles, et ideaalsel kombel lohutab meid uni. Selles on oma tõde, kuigi une võlu näib pigem olevat selles, et see meie meelt õnnistaval kombel lahustab. Lohutus ei lahusta meie teadvust, vaid hoiab meid ärkvel, muutes samas ärkvelolekut.

Nagu Simmel viitas, võib lohutust leida sadadest asjadest. Lohutust pakub see, kui inimesed kriisiajal kokku hoiavad, isegi kui igaüks teeb seda eraldi. Lohutust võivad pakkuda inimesed sotsiaalvõrgustikes. Lohutada võivad meid loomad ja loodus. Ka heas meelelahutuses on alati annus lohutust. Lohutust pakuvad kunst, raamat või isegi filosoofia (Boethius).

Lohutusele pühendunud on aga erilisel moel religioon ja elukutselised meelelohutajad – vaimulikud, usulised mõtlejad ja praktikud. Nad püüavad osutada sügavamale tõele ja lootusele, mida lohutus võib peita, isegi kui see näib vaid retoorika ja fiktsioonina. Lohutus ei ole vaid infantiilselt nõrkade jaoks, selles võib peituda maailma saladus.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: