Maarja Kangro: kuidas me julged olime

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Maarja Kangro Autor/allikas: ERR

Milline kirjanik on julge? Mis on see kirjaniku julgus? Kuidas olla julge turvalises demokraatlikus ühiskonnas, kirjutab Maarja Kangro algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Kirjaniku vaprus või julgus (courage of the writer) on valitud juunis Amsterdamis toimuva Euroopa kirjandusöö festivali teemaks. Lahke osaluskutse võtsin heal meelel vastu, sest teema tundus intrigeeriv: parajalt paatoslik, aga eluline ka.

Eks ole julgus kirjanikele ja muudele loojatele kallis; iseäranis kõrgelt on seda väärtustatud sestsaati, kui kerkis esile romantilise geeniuse kontseptsioon. Julgelt konventsioone lõhkuv, piire ületav – tähendab, uudne, imetlusväärne. Julgust mitte meeldida on peetud hea kirjaniku juures elementaarseks; Flaubert'i sõnul saab kunstiteose väärtust hinnata selle järgi, kui palju sellest halba räägitakse. Teinekord võib soov olla julge loojale muretki teha: kust leida originaalne irriteerimispotentsiaal?

Olgu, nüüd ma ironiseerin (kuigi mitte ainult), pealegi ei hinnata puhtast edevusest ajendatud julgust ja riskivalmidust tingimata kõrgelt. Ei ole julgusena koššer ka sõgedus, intriigi nimel põrandale tegemine või nuiaga vehkimine. Kes saaks pidada julgeks kirjanikuks tädisid sõimavat Sven Sildnikku?

Ma ei arva, et turvalises sõnavabadust väärtustavas lääne ühiskonnas (kus me ju ikkagi elame) oleks julgus devalveerunud; see on endiselt väärtuslik omadus ja põhimõte. Olles vait, kui miski tundub rämedalt ebaõiglane, ei saaks meist (loodetavasti) nii mõnigi jätkata isiklikus mugavustsoonis – süüme ei laseks! Niisamuti on "teravatel" või "valusatel" teemadel kirjutamisega: mulle on see tundunud märksa mugavam kui kirjutamata jätmine.

Kui mõni troll teeb tapmisähvarduse, tasub sõltuvalt asjaoludest sellele ehk ka tõsisemalt reageerida, ent Novitšokki tal siiski pole. Meie võimalused oma seisukohta väljendada on avarad ning kogukonna toetus eri leeridele tagatud, nii et julgus võiks olla pigem elementaarne, julged ei pea end ülemäära õnnitlema.

Usun, et paljud, kes on näiteks meeleavaldustel kõnet pidanud, möönavad, et ainus ärevus, mis sellega kaasneb, on selline, millega interpreet lavale astub: kuidas esitus õnnestub ja kas see ikka piisavalt vastukaja saab? Vastasleeri ärritus ei kõiguta, vaid on teretulnud. Aga kui ongi nii, et kirjanikud ei taha pisemaidki ebamugavusi ja eelistavad jääda mugavustsooni, siis milline moralist tohiks nad sealt välja kiskuda?

Nojaa. Amsterdami festival sättis kirjanikud paaridesse ja palus neil maikuus omavahel avalikult kirju vahetada, kirjaniku julguse teemal. Mina sain kirjasõbraks omavanuse sloveeni sõjareporteri ja kliimaaktivisti Boštjan Videmšeki, kes on väidetavalt teinud reportaaže kõigist maailma konfliktipiirkondadest.

Kirjutasin talle enam-vähem säärast juttu nagu eespool, seejuures Eesti konteksti avades ning veidi pikemalt julguse, prestiiži ja kirjanikuedevuse seoste üle meeliskledes. Vastuseks tuli: "Thank you for your letter from another world." Aitäh kirja eest teisest maailmast. Videmšeki kolleeg ja sõber David Beriain oli kahe nädala eest Burkina Fasos tapetud: Al-Qaedaga seotud salaküttide töö.

Kiri on täis leina, aga veelgi rohkem heroilisust ja uhkust oma elukutse üle, kuhu kujutlusvõime enam ei mahtuvat. Muidugi tajusin, kui tühine on see mu "teine maailm", tsiviilses maiöös kohvitava eesti kirjaniku väikekodanlik maailm. Fui, hellitatud küünikud oma kirjanduseluga!

Kirjas leidub stiilivõtteid ja paatoslikku sõnastust, mille üle snoobidest fillid itsitaksid. Aga tema poolel on surm, värske reaalne vägivald, mis valideerib kõik. See on verine päris maailm, mitte riskivaba naljatamine poliitilise vastase üle.

Rõõmustasin selle kirja üle – kui nii sobib öelda, sisaldab see ju traagilist teadet. Ent oli värskendav nii selgelt näha, et räägin kellegi seisukohalt totaalse tühisuse mätta otsast. Juba ilukirjandus ise on tollest perspektiivist tühine, dekadentlik.

Konfliktikolde reporter on mulle tundunud ahvatlev elukutse küll; ei tea, kas õnnestuks veel seda proovida. Aga nüüd tundsin eelkõige indu kaitsta mugavas kodus kirjutava ilukirjaniku olemisvõimalust. Ei põlasta siin midagi! Õigete tingimuste korral võib küüniline (või lüüriline) ilukirjanik eluga riskida ja vastavate tingimuste korral saab ka kangelasest viimaks küüniline (või lüüriline) ilukirjanik.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: