Karvase mammuti eluaeg Eestis sai täpse daatumi
2019. aasta suvi oli Eestis erakordne, sest maapõu andis välja kolme mammuti jäänused. Vitipalu karjäärist tuli päevavalgele mammutihammas, Krüüdneri ning Kukepalu karjääridest võhad. Kuigi mammuteid kujutatakse ette hiiglaslikena, siis neid leide uurinud Tallinna reaalkooli abituriendi Rhea Kõivutalu sõnul olid Eestis elanud mammutid väiksemat kasvu, nii Aafrika elevandi suurused.
"Nad olid karvased mammutid, see on nende päris liigi nimi, kõlab küll naljakalt, aga see iseloomustab neid väga hästi, sest nad olid väga karvased," rääkis Tallinna reaalkooli abiturient Rhea Kõivutalu.
Tema uurimistöö "Karvase mammuti levik ajas ja tema elukeskkonna määramine" üheks osaks oli leidude vanuse määramine. Selleks tuli appi võtta akutrell. Saadud puruproovid saadeti Poola Poznani radiosüsiniku laborisse, kust tuli vastus, mida ei oodatud.
"Need pärinevad ajast, enne seda kui jää hakkas taanduma. Me töö alguses lootsime, et äkki neist üks dateeruks varasemaks. Sinna aega, kui jää oli Eestist taandumas, sest kui jää taandub, siis seal ääres on õige kliima mammutite jaoks," selgitas Kõivutalu. Tegu on Eesti kõige vanemate täpselt dateeritud mammuti leidudega, mis on u 40 000 aastat vanad.
Kuigi hüpotees, et Eestis elas 10 000 aastat tagasi Euroopa viimane mammut seekord kinnitust ei leidnud, on töö tulemus neiu juhendaja professor Siim Veski sõnul hästi oluline. "Me saime tõestada ära jäävaba perioodi. Jäävabast perioodist on suhteliselt vähe leide, mõni üksik leiukoht, kui nüüd saame neli-viis dateeringut sinna," ütles TTÜ geoloogiaprofessor Siim Veski.
Ta selgitas, et leiud on pärit ajast, kui Eestis oli kahe jääajavaheline paus. "Jää oli taganenud, mammutid olid tulnud siia järgi talle ja nad elasid siin u 10 000 aasta jooksul, siis lükkas jää nad uuesti eest ära," lisas Veski.
Tartu ülikooli loodusmuuseumi peavarahoidja Mare Isakari sõnul on Eestis üldse 200 aasta jooksul leitud u 30 mammutijäänust, mitut ühel aastal pole seni ette tulnud.
"Kui mandrijää tuli, siis see oli 2,5 km paksusena ja see purustab oma teel kõik asjad. Ime üldse, et need on säilinud, sellepärast Eestist ongi leitud ainult hambaid ja võhku, sest luud on hapramad," rääkis Isakar.
Veski arvates võib üheks põhjuseks olla karjäärides kasutatava tehnoloogia muutumine. "Tänapäeval toodetakse väga palju liiva ja kruusa veest pumbates ja siis niisugused leiud, suuremad tükid jäävad nähtavale. Kui võetakse kopaga ja pannakse autokasti, siis tihti peale jäävad need nägemata," sõnas Veski.
Lisaks värsketele leidudele uuris Kõivutalu ka reaalkoolis olevat mammuti purihammast, mille päritolu polnud selge. Dateerimine andis selle hamba vanuseks u 33 000 aastat, aga sel ajal oli Eesti kaetud jääga ja nii on tegu Siberist pärit mammuti hambaga. "Hammas on ka väga hästi säilinud, seda Eesti aladel ei juhtu. Siberis võis see olla igikeltsas, kus lagunemist praktiliselt ei toimu," rääkis neiu.
Aga ükski, ka mitte alles alustav mammutiuurija ei pääse küsimusest - miks nad ikkagi välja surid. Abituriendi sõnul on sellel mitu põhjust.
"Kindlasti kliimamuutus, hakkas soojemaks minema, kogu taimestik muutus, äkki neil kadus ära see kindel taim, mida nad sõid ja millel kogu dieet toetus," rääkis Kõivutalu. Samas on tõendeid, et tegemist võis olla mingi geneetilise haiguse või luuhaigusega.
Aga lisaks arvatavale luuhõrenemisele võis oma osa mammutite väljasuremisel ka olla küttimisel. Veski sõnul on Eestist seni leitud u 11 700 aasta tagusest ajast pärit mammutileid. "Põhimõtteliselt Eestis mammutid ja inimesed kohtusid. Küsimus, kas inimene tappis viimase mammuti on ulmevaldkond, aga fakt on see, nad kohtusid," kinnitas Veski.