Nädalavahetusel jalgpalli jälgides jätsid löögi vahele miljonid südamed. Mitte siiski erutavast väravaootusest, vaid hetkel, kui Taani koondise tähtmängija Christian Eriksen väljakul kokku varises. Tema süda ei jätnud vahele üksnes ühte lööki, vaid seiskus.

Laseme numbritel rääkida. Kiirabistatistika järgi sureb Euroopas igal aastal enne haiglasse jõudmist südame äkksurma umbes 350 000 inimest. Eestis võtab äkksurm igal aastal umbes 700 inimelu, seda kõrvalseisjate juuresolekul.

Inimest, kelle südametöö peatub, saab taaselustada, kui anda talle kiiresti õiget esmaabi - see suurendab ellujäämisvõimalust kordades! Kui aga elustamist kohe ei alustata, on elulootus alla kümne protsendi. Ometi tehakse taaselustamiskatse enne kiirabi saabumist vaid kolmandikul juhtudest. Seda on liiga vähe.

Laupäeval nägime elustamist jalgpalliväljakul, aga äkksurma ei saa pidada vaid (harrastus)sportlasi ähvardavaks ohuks. See võib juhtuda kodus, tööl, tänaval... statistika järgi just kõige enam kodus. Samuti ei ole terve süda tervise pant, äkksurm tabab ka neid, kel ei ole südamega kunagi varem probleeme olnud.

Mis takistab, miks ei elustata? Puudu jääb oskustest, mis omakorda toob kartuse, et äkki ma teen midagi valesti? Murran roide(d)? Parafraseerides üht esmaabiõpetajat, kelle juures äsja 16-tunnise esmaabi koolituse läbisin: "Kas see annab midagi, kui kirstus on roided terved?".

Kui ilukirja ja väestava tantsu kursuste nimekirjad täituvad hooga, nähakse esmaabis midagi "vähem praktilist". See on oskus, mida võib, kuid ei pruugi vaja minna. Kes ikka tahab õnnetusi-terviserikkeid oma lähikondlastele mõtteski kujutada. Esmaabikursusele vaadatakse kui tülikale kohustusele: aeganõudev samm sõiduõiguse teel või igapäevatööd segav kõrvalepõige töökohal.

Loodame, et kunagi midagi ei juhtugi. Kui aga läheb teisiti? Kui laps tõmbab Setomaal koduaias kirsi hingekurku? Kui suguvõsa kokkutulekul Ida-Virumaa metsatalus seiskub onu süda? Kui töökaaslane komistab ja kukub trepil? Kiirabi ei pruugi kohale jõuda minutitega, iga sekund on siin aga elu hinnaga.

Suure suve eel võiksime kõik endalt küsida "kas ma oskan aidata"? Õnnetusi ette ei näe, neid ära hoida ei ole alati võimalik. Küll aga saame olla valmis aitama.