Marju Himma: puhkuse ajal saabunud meilid kustuvad automaatselt

Foto: Kairit Leibold /ERR

Eestis ei osata austada puhkamist ning see viib töötajate ülekoormamiseni ning ebatõhusa rapsimise ja läbipõlemiseni. Vahest oleks aeg lõpetada tööpraktikad, kus puhkamisest lugu ei peeta, küsib Marju Himma Vikerraadio päevakommentaaris.

Mõni aasta tagasi seadistasin enne puhkusele minekut e-postile automaatvastuse, et kõik puhkuse ajal saabuvad kirjad kustuvad automaatselt ja kui kirjutajal on midagi olulist, siis võib ta uue kirja saata pärast mu puhkuse lõppu. 

Endale üllatuseks sain sellele kirjale palju huvitavaid reaktsioone. Mõne arvates oli taoline automaatvastus ülbe. Mõni uuris, et vahest sobib mulle kirja asemel puhkuse ajal helistamine. Üks teadlane küsis luba kasutada selle vastuse sõnastust enda e-kirjade automaatvastuses ning uuris, kuidas kirjade kustutamist kõige kergem teha oleks. 

Just teadlased on selles osas omamoodi veider grupp. Peamisel puhkuste ajal ehk suvel olen mitut eesti teadlast kuulnud ütlevat, et (õppe)töö sai läbi, nüüd saab rahus teadusartiklite kirjutamisele keskenduda - viimane peaks olema teadlase üks olulisematest ülesannetest...

Julgesin seda nalja teha ka oma ülemusele Rootsis. Seepeale sain pika selgituse, miks puhkuse ajal peab ka tegelikult puhkama ehk tegema midagi sootuks teistsugust kui kirjatöö, millele pühendutakse ülejäänud osal aastast. Kui inimene ei puhka, ei ole ta oma töös tõhus ega suuda välja tulla ka uute ideedega. 

Puhkeaeg võrdub topelt tööaeg

Kindlasti on paljudel projektipõhiselt ja arvutiga töötavatel, aga loomeinimestel laiemalt see sama probleem: töö ei lõppe puhkuse ajaks. Teadlastel on osaliselt vabadus valida oma tööaega ning üha enam kohtan kolleege, kes tõesti puhkavad ega töötagi puhkuse ajal. Kuid see ei ole valdav paljudes muudes ametites. 

Avalikus sektoris töötavatelt tuttavatelt olen kuulnud lugusid, kuidas juht nõuab, et töötaja esitaks tööplaani, kuidas tema töö saab puhkuse ajal tehtud. Kas see ei peaks olema juhi ülesanne?

Väga levinud on näiteks tööpraktika, et inimene võtab esimesed kolm puhkusejärgset tööpäeva, et vastata kõigile vahepeal saabunud e-kirjadele, koostada tööplaan, et kõik vahepealsed ülesanded tehtud saaksid. Selleski praktikas on midagi valesti. Kas Eestis on töötajad tõesti nii asendamatud või on pigem tegemist kehva juhtimisega, kus on odavam ja mugavam mitte asendada inimest puhkuse ajal ning lasta töötajal teha topelt koormusega tööd puhkuse järel?

Puhkeaeg on aeg, mis ei ole tööaeg, aga see ei saa tähendada, et puhkeajal tegemata jäänud töö tuleb inimesel topelt koormusega tööajal ära teha.

Ei ütlemine algab töötajast

Tean, et mõnigi inimene võib Rootsi töökultuuri eeskujuks võtmist kohatuks pidada, kuivõrd seal suhtuvadki inimesed puhkusesse ülemäärase austusega. Sellest hoolimata teen ühe võrdluse Rootsiga. Kolleegidelt kuulen seal sageli, et nad ei võta teha üht või teist lisatööd, sest nende juba olemasolevad ülesanded nõuavad pühendumist, mida lisatöö segaks. 

Eestis ei tea ma kolleegi, kelle sõnavarasse ei kuuluks väljendid "mul pole üldse aega", "ma ei jõua", "ma ei suuda" või "kohutavalt kiire on". See aga ei tähenda, et lisatööst öeldaks ära. Vastupidi, liiga kergekäeliselt võetakse "veel see üks väike asi" teha, veel üks lisakohustus, veel üks projekt. Liiga vähe kuuleb sõna ei. 

Erinevad läbipõlemise ennetamise soovitused õpetavad ütlema ei. Samas, kui küsin oma ülekoormatud eesti kolleegidelt, miks nad ei ütle ei, kuulen, kuidas sellega kaasneks teiste kolleegide halvakspanu ("keegi peab ju selle ära tegema"). Või siis kardetakse, et tulevikus enam lisapakkumisi ei tule ("mu ülemus läheb siis kellegi teise juurde"). Puhkeajal, olgu selleks puhkus või muu tööväline aeg, meilidega tegelemine ja vajadusepõhiselt tööülesannete täitmine on samuti paljude eesti tuttavate jaoks paratamatus, sest kardetakse kõrvale jääda millestki olulisest või hilineda vastamisega. 

Kas töö on tõesti jänes, mis jookseb eest ära, kui inimene lubab endale aega puhkamiseks, et taastada jõudu (näiteks töötamiseks)? Tegelikult ei ole ju. Seda on tõestanud nii meie vanarahvatarkus kui ka arenenud Põhjamaad, kus inimesed ei pea end puhkeajal segaseks töötama.

Ühelt poolt võiksid Eesti ettevõtete ja organisatsioonide juhid aru saada, et puhanud töötaja on tõhusam kui ülekoormatud ja ajanappuses vaevlev palgaline. Teiselt poolt võiksid needsamad töötajad õppida ütlema ei ülekoormamisele ning puhkeajal töötamisele. Ja veel enam: peaksime kõik austama teiste inimeste puhkeaega, isegi kui see tähendab, et meie saadetud e-kiri kustub puhkaja postkastist. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: