Aimar Ventsel: kuniks talu veel elab...

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Aimar Ventsel Autor/allikas: Ken Mürk

Avatud talude päev on hea ettevõtmine. Mida võiks rohkem olla, on kõrgtehnoloogilised mitmesaja hektarilised suurtalud. Seal saaksid kõik külalised ka reaalselt näha, mida tänapäevane põllumajanduslik tootmine endast kujutab, kirjutab Aimar Ventsel.

See oli üheksakümnendatel, kui Rootsis elavad sugulased olid jälle Eestis käimas. Nad elasid tol ajal Stockholmi äärelinnas, seal, kus linn sisuliselt lõppes. Istusime, rääkisime, nagu ikka, kui kauged sugulased külla tulevad.

Ma ei mäleta enam, kuidas, aga kuidagi juhtus nii, et meile räägiti ka lugu sellest, kuidas too linnaäärne kommuun peab oma palgal ühte talunikku. Taluniku ülesanne oli pidada igat masti kodulinde ja -loomi ning see talu oli siis kohaks, kuhu nädalalõputi sõitsid kokku linnainimesed, et paitada lammast, vaadata sigu-lehmi ning juua värskelt lüpstud piima.

Ma mäletan, et vangutasin veel pead, et mis imeasi see kana nüüd ikka on. Siis oli veel see aeg, kui kolhooside-sovhooside lõpetamisest olid Eesti maakohad täis väiketalusid ja ka muid töid pidavad maainimesed pidasid tihti väiksemaid loomi, nii nagu see oli kombeks äsja mööda saanud nõukogude ajal.

Umbes samal ajal sattusin ma ühte dokumentaalfilmiprojekti. Berliini Humboldti Ülikooli põllumajandustudengid tulid Eestisse tegema filmi talumajanduse uuest algusest. Ma mäletan, kuidas istusin ühel õhtul, kui filmimised hakkasid juba lõppema, projekti juhtiva professoriga koos ja ta ütles mulle: "Kõik need talunikud oma viie hektari põllu ja ühe lehmaga kaovad varsti."

Kui nüüd kerida linti edasi, siis möödunud aastal kerkis mäletatavasti üles mõte saata kooliõpilased (või oli see üliõpilased) appi põllumajandusse, et korvata koroonapandeemia tõttu Eestisse saabumata jäänud Ukraina tööliste puudumine. Mäletan veel seda, et meie esiroheline Züleyxa  Izmailova kiitis selle idee kõikvõimsa sotsiaalmeedia voogudes heaks. Lapsed näeksid siis ka, kust tuleb meie igapäevane toit ja saaksid ise käe mullaseks teha.

Ma siis kommenteerisin selle peale, et tänapäeva Eestis algab talu 200 hektarist ja kogu selle high tech tootmisprotsessi juures pole lastel küll midagi teha. Need ajad, mil kolhoosi aiandis sai peenraid kõblatud, on nüüd ikkagi minevik. Izmailova soovitas mul selle peale vähem televiisorit vaadata.

Ma ei tea, mida tänapäeval televiisoris talupidamisest näidatakse, sest mul pole ülalnimetatud aparaati juba aastaid. Küll on mul maamaja ümbruses mõningad tegevtalud, mille omanikud majakõrguste John Deeri traktoritega põldudel ja heinamaadel ringi sõidavad. Mõned korrad on mindki nende traktorite kabiini lastud ja no on väga high tech, pole üldse kahtlustki.

Juba mõnda aega on Eestis selline põllumajandus, mille tulekut ennustas saksa põllumajandusprofessor 1990. aastate alguses. Asjatundjate jutu järgi on Eesti põllumajandus üks Euroopa efektiivsemaid (loe: kõrgtehnoloogilisemaid), sest järjest vähema inimtööjõuga suudetakse järjest enam tööd ära teha. Ja ega asjassepuutumatul inimesel sellisesse korraliku ettevõtte mõõtu välja andvasse majapidamisse eriti asja pole ka. Kui tal üldse maale asja on.

Pärast maade ja talude tagasisaamist müüsid paljud need jälle maha ja nüüd on meil piisavalt lapsi, kes isegi ei oska unistada suvel maavanaema-vanaisa juures käimisest. 

Seda meeldivam on, et nüüd juba mitmendat-setmendat aastat toimub avatud talude päev.

Sel päeval pakkisin mina esimest korda kümne-aastase lapse autosse ja tegin parajalt pika tiiru Harjumaal ja Lääne-Virumaal. Seda ennekõike sellepärast, et laps näeks koduloomi ja -linde. Mul endal on seljataga lapsepõlve suved maal ja ma olen enam-vähem kõik need suured ja väikesed elukad ära näinud, naljaga pooleks karjas käinud ja kõik muu tolleaegne ruraalromantika sinna juurde.

Ja laps nägi ka. Suuri lihaveiseid, värvilisi kanu, pehmeid lambaid ja isegi vähke. Lambad on nunnud, veised on natukene imelikud, kanad on ebahuvitavad ja vähid on põnevad, nii võiks seda kõike kokku võtta. Põllumajandustraktor on lihtsalt üks suur asi, mille kabiini tuleb ronida mööda redelit ja mis on täis erinevaid ekraane ja nuppe.

Ma olin üks nendest sadadest ja võib-olla tuhandetest, kes kurseerisid tolmupilves mööda külavaheteid ja otsisid talusid, mis ennast sel päeval avatuks kuulutasid. GPS vedas paar korda alt, muidu oli palav ja ühel hetkel tekkis kartus, et jäängi tühja paagiga siia põldude vahele seisma. Minu jaoks oli kogu sõidu põnev pool pigem suurelt teelt kõrvale jäävate külade nägemine. Ehk kes avastas koduloomi-linde, kes aga Eestimaad.

On täiesti loogiline, et funktsioneeriv talumajapidamine asub metsa taga, põldude ja heinamaade keskel. Neid otsides ja sinna sõites sai laps proovida elektrikarjuse sutsakat ja suhelda mullikatega. Süüa sai avatud talude päeval ka head-paremat. Kus pannkooki, kus punase sõstra kooki.

Ma arvan, et avatud talude päev on hea initsiatiiv, igatahes parem kui pidada üleval näitlikku majapidamist, nagu seda Rootsis tehti ja võib-olla siiani tehakse. Mida võiks rohkem olla, on kõrgtehnoloogilised mitmesaja hektarilised suurtalud. Seal saaksid kõik külalised ka reaalselt näha, mida tänapäevane põllumajanduslik tootmine endast kujutab. Lüpsikarusselli vaataks isegi.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: