Selle suve lõpupoole avastasin ühel hetkel, et mind on jälitama asunud number viis. Ikka ja jälle kohtusin selle kooliajast positiivse fluidumi omandanud ühikuga, peamiselt rahaühikuna.

Meil läks kodus kraanikausi all täiesti ootamatult üks torujupp katki. Vett lahmas nagu Peterhofi parimast purskkaevust. Õnneks jõudsin enne alumiste naabrite üleujutamist kraani keerata ja kõige hullem jäi saabumata mulle, naabritele ning kindlustusfirmale. Proovides kordki elus mees olla, võtsin torujupi vahetamise enda peale ning suundusin katkine element spikriks kaasas väikesesse kodulähedasse sanitaartehnikakauplusesse.

Müüja oli asjalik vanem proua, kes teadis kõiksugu torudest muidugi rohkem kui mina Knut Hamsuni varasest loomingust ning ütles, et jah, vajalik vidin on olemas, aga üks jublakas tuleb veel juurde võtta. Palusin kaks komplekti. Kaardimakset polnud. "Palju läheb?" küsisin sanitaartehnika grand old lady'lt. "Viiekas," vastas ta napilt.

Millalgi pärast seda torulugu käisin läbi järjekordselt käsitöölaadalt, milliseid toimus suvel iga teise kuuse all ja iga kolmanda vallamaja esisel platsil. Kohalik käsitöö ja hoidised kutsuvad alati ostma. Mis see oli, mille ma ostsin, kes seda enam mäletab, sest kõik suvistelt laatadelt ostetud toredad ja maitsvad asjad kipuvad koju jõudes kuhugi sahtli põhja või sahvri tagariiulile igaveseks peitu jääma. Ühesõnaga ostsin ühe asja ja õnneks oli taskus viiekas, millest täpselt piisas.

Kõht läheb inimesel vahel tühjaks ning võimalusel ostan väiketootjate kraami. Meie lähedal suure poe esikus müüakse lihatooteid, nende seas maitsvat vähese sarvesisaldusega põdravorsti. Latt maksab kuus eurot, aga viimati tehti hea pakkumine, millest ei saanud keelduda: ostad kaks, maksab üks latt ainult viieka.

Paari nädala eest tekkis kodus järjekordne probleem järjekordse veetoruga. Mis aasta see küll on, koroona ees ja torujamad järel? Ühesõnaga seekordse mure puhul oli meistrit vaja, kes seina augu teeks, torud lahti võtaks, sissevoolutoru kraanid vahetaks ja seina kinni paneks. Töö oli kiire ja korralik ning maksma läks kümme viiekat.

Valimisteaeg polnud samuti viiemaagiast vaba. Tegime sõpradega ennustusvõistluse, milliseks meie omavalitsuses valimistulemus kujuneb, osavõtutasu viis eurot. Ja lõppeks teame me tänu seadusele, et nimekirjamandaatide jaotamisel osalevad ainult erakonnad ja valimisliidud, kes kogusid üle valla või linna vähemalt viis protsenti kehtivatest häältest.

Lõpuks polnud kuskil suuremat mõtet isegi hinda küsida. Andsin viieka, müüja andis kauba ja mõlemad olid õnnelikud. Kunagi saatis mind sarnane fenomen: alati, kui kella vaatasin, oli kell 15.00.

Ilmselt ei tähenda kõik need viiekad ja muud viied siiski midagi. Vahel on koer lihtsalt koer, sõnas kord Andrei Tarkovski. Kõigel ei peagi suurt tähendust olema. Vahel on viiekas lihtsalt viiekas.

Nüüd saame siis veidi aega kohalike valimiste tulemusi analüüsida ja seejuures on kindlasti tulus heita pilk sellele, milliste tähenduslike märkide järgi ja kuidas me neid tulemusi ette proovisime näha. Mõnel juhul panime pihta, mõnel juhul mööda.

Sõna on saanud lihaks ehk reiting tegelikuks toetuseks. Just nüüd ja praegu on poliitilises mõttes pilt hästi selge ning pole vaja universumi võngetelt vastuseid oodata. See selgus läheb aga mööda ja peagi koidab uus müstiline päev täis tähenduslikke katkiseid torusid, mitmemõttelisi põdralihavorste ja viiekaid.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.