Kus seda teha? Kus viiekaid luhvtitada? Ükskõik kus, aga mitte Tallinnas. Mitte ka mõnes teises suures linnas. Ikka maal. Seal, kus väikesel rahal on suur kaal. Kus väike, möödasõitjalt teenitud raha võib olla suureks abiks väikesele firmale, väiksele tootjale. On täiesti võimalik, et just suvised möödasõitjad ja oma euroste luhvtitajad otsustavad mõnegi poe, mõne müügipunkti või väiketegija saatuse. Seega, avagem rahakotide rauad. Väike kulu meile võib olla suur abi teisele.

Millised kohti siis füüri väljalaskmiseks või eurode lehvitamiseks soovitada. Mainin mõningaid enese sooje kogemusi.

Uskumatult hea juhtum pärineb Elva Laste Oma Kohvikust ehk Lohvikust, kus teenindajateks ongi vaid lapsed. Mu tellimuse vastu võtnud varateismeline noormees oli sõnaosav, täpne ja lahke. Ta andis sada protsenti silmad ette mõnelegi elukogenud, kuid blaseerunud ja uimasele tavateenindajale. Mulle ääretult siiralt ja professionaalset kausisalatit serveerides suutis ta samal ajal ukrainlannast sõbratarile eesti keelt õpetada. Super koht, super lapsed, väärivad toetust.

Personaalsest säravast teenindusest veel. Tudulinna külapood Ida-Virus, koht, kus sind alati lahke ja nutika sõnaga tervitatakse. Eisma külapood, Eesti väikseim, aga armas koht. Suure-Jaani talupood on uudistamist väärt. Kadrina leerimaja Risti pood oma käsitööleivaga ja Kadrina Grossi poe lillelett, kus seatakse kokku kimbud ka kõige erilisematel teemadel. Ja Rõuge kunstikuuri kenad kogemused.

Tore on näha kauplustes kohalikku käsitööd. Näiteks Mustvee äärse tankla kõrval asuv kalapood pakubki seda. Mustvee Peipsi teemaja on omaette elamus. Käsitöölemb Kulina lihapood. Viimane ost viis Taagepera käsitöökotta, kus hea hinnaga ilus keraamika. Setomaa Vana Jüri seebipood, omaette elamus. Iseteenindavad meepurkidega kastid teede ääres üle maa. Hea abi mesinikele.

Ja ärgem unustagem Eesti pikimat toidutänavat Peipsi veerel Mustveest mõlemale poole nii paarkümmend kilomeetrit, kus teeveersetel lettidel saadaval kalad, kurgid, sibulad, tomatid ja muugi kohalikest aedadest. Sama kehtib Peipsi sibulatee Alatskivist – Kolkjast Varnjani. Ja veel: meil on sauna-aasta. Kui keegi külamees tee veere oma vihaäri püsti paneb, siis ostkem temalt.

Eks igaühel ole suvel oma rajad ja teed läbi sõita. Aga põhimõte, et pigem peatuda väikese kui suure poe juures võiks meid juhtida küll. Ja siit ka soovitus teeäärsetele väikepoepidajatele. Palun müüge kohvi! Ma tõesti ei soovi nuumata mõistusevastaste kohvitassihindadega bensiinijaamasid. Aga kui väikepoe pakutav kohvitass maksaks nii 50 sendi ja euro vahel on see ju igati mõistlik ja ka kasumlik tegevus. Seega andke minna, keetke kohvi, pange termosesse ja müüge maha.

Kas jätkub meevurritajaid, kalade suitsutajad, kurkide marineerijad, vihtade tegijaid, piruklate küpsetajaid, põllede palistajaid, savisõtkujaid, leivategijaid. Kas neid jätkub? Oleneb sellest, kui lahked me suvel ringi liikudes oma väikekaupmeeste ja väiketootjate vastu vastu oleme.

Kokkuvõttena võib valitsus meid maksudega tümitada või armastada, oleneb, kust poolt vaadata. Opositsioon võib Toompea ajaloolist mööblit rusikaga prõmmides lõhkuda või hoopis nii Eestimaad päästa, oleneb samuti, kust vaadata. Kindel aga, et just meist igaühe tegevusest külateede veeres oleneb homse Eesti saatus. Meie väiketootjate nägu ja tegu.

Olgem siis lahked teades, et meie viieeurone võib päästa enam Eestimaa elu kui Toompea tegus mittemidagitegemine. Aga jah, kui neid Toompea naljamehi näete, siis küsige neilt külapoes kõva häälega, et kas häbi ka on? No küll siis hakkab külarahva ees üht-teist äkki juhtuma... ja täitsa tasuta.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.