Mari-Liis Jakobson: miks poliitikud ümmargust juttu ajavad?

Foto: Erakogu

Hiljutiste sündmuste valguses meenub päris mitu olukorda, kus poliitikud ei saagi küsimustele muud moodi vastata, kui ümmargust juttu ajades. Vaadata tuleb aga ka küsija otsa, arutleb Mari-Liis Jakobson Vikerraadio päevakommentaaris.

Viimased paar nädalat on poliitikajälgijale olnud kõike muud kui igavad. Huviga on saanud jälgida keskkonnaministri vahetust, Reformierakonna sisepingeid, kohalike omavalitsuste värskete valitsuskoalitsioonide kokkuleppeid, kriisi Euroopa Liidu idapiiril.

Ja ometi täitis niivõrd sündmusterohkelgi ajal parima eetriaja intervjuusid paiguti sisutühjus. Teate küll olukorda, kus poliitik vastab ajakirjaniku küsimustele sorava jutuga, millest grammigi uut infot ammutada ei õnnestu. Ja mida staažikam ja professionaalsem poliitik on, seda rohkem eri variatsioone sellest sisutühjast jutust ta esitab.

Miks nad seda teevad? Kas poliitikud siis ei oska küsimustele sisuliselt vastata? Tabab neid ametis olles mingi ajude pehmenemine? Peavad nad meid, kodanikke ja poliitikajälgijaid, lolliks?

Kindlasti peab paiguti paika ka mõni neist seletustest. Aga hiljutiste sündmuste valguses meenub ka päris mitu olukorda, kus nad ei saagi muud moodi vastata, kui ümmargust juttu ajades.

Ja siin tuleb vaadata ka küsija otsa. Ajakirjandusel on mitmeid kaalukaid ühiskondlikke rolle, ühed olulisematest ehk avalikkuse informeerimine ning otsustajate vastutavana hoidmine. See tähendab, et ajakirjandusel tuleb sageli otsustajatele esitada ebamugavaid küsimusi. Iseäranis oluline on see siis, kui taolise info puudumine võib avalikkust olulistes küsimustes eksitada või ohustada lausa kodanike heaolu, avalikku korda või inimelusid.

Ent mulle tundub, et aeg-ajalt kipub ajakirjandus oma infokogumistuhinas unustama selle, mis on tõepoolest avalik huvi ning mis uudishimu.

Sageli püütakse samasuguse innuga välja meelitada ka infot, mis on küll põnev ja uudisväärtuslik, aga 1) mille mitteteadmine tegelikult suurt kahju kaasa ei toogi; 2) mille enneaegne avalikustamine võib avalikkust isegi eksitada; 3) mille avalikustamine on tundlik ning võib vähemalt tollel hetkel või ajakirjaniku soovitud kujul võiks mingeid olulisi operatsioone ohtu seada. Ja see on üks koht, kus poliitikud ümmarguse jutu ajamisega mingis mõttes isegi päeva päästavad.

Võtame näiteks valitsuskoalitsiooni läbirääkimiste kajastamise (ja ma ei mõtle siin kohalikke omavalitsusi). Eestis kipuvad need viimastel aastatel välja nägema sellised, et läbirääkijad istuvad pikki päevi ühel pool ust ning teisel pool ust ootab neid vähemalt sama suur delegatsioon ajakirjanikke, kes tahavad täpselt teada, milles kokku on lepitud. Ja nii iga päev - veel parem mitu korda päevas -, mis sest, et on ette teada, et koalitsioonilepinguni jõutakse heal juhul alles nädala või paari pärast.

Sellise tormijooksuni viib ajakirjanduslik konkurents, soov kajastada võimalikult värskeid uudiseid. Muidugi on põnev teada, kuidas läbirääkimised lähevad ja kes ei tahaks juba esimesel päeval saada teada täit tõde koalitsioonileppe kohta?

Aga kas see on ikka realistlik? Enneaegsed uudised võivad hoopis avalikkust eksitada või siis hakata mõjutama läbirääkimiste kulgu, anda eelise ühele või teisele läbirääkijale, ehk siis saab ajakirjandusest relv poliitilises võitluses.

Huvitav kontrast on siinkohal koalitsiooniläbirääkimised Saksamaal. Valimised toimusid septembri lõpus ning läbirääkijad andsid juba ette teada, et tõenäoliselt enne detsembrit uudiseid oodata pole. Mõistagi on Saksa meedias ilmunud mõningaid arutlusi teemal, milles kolmel väga erineval partneril võib kokku leppida õnnestuda ja milles mitte, aga sellist püsivalvet või igaõhtust ülekuulamistundi nagu meil korraldatakse, seal ei näe.

See paralleel hakkas minu jaoks korduvalt tööle mitmeid uudistesaateid ja intervjuusid jälgides. Iseäranis jäi meelde kolmapäevahommikune "Terevisiooni" usutlus Erki Savisaarega, kelle kohta oli selleks hetkeks meediasse jõudnud kinnitamata andmeid, et ta võib olla keskkonnaministri kandidaat.

Dramaturgiliselt oli see usutlus ju vägagi nauditav, tempo oli suurepärane, koketselt esinesid nii intervjueerija kui ka intervjueeritav, aga oli ju ette teada, et vastust küsimusele, kas Savisaar on järgmine keskkonnaminister, ei saa enne kui kolme tunni pärast (mis on täpselt nii pikk aeg, mille suudab veel üle elada ka uue ministri isikut teadmata).

Või oligi see proovikivi, et kas võimalik tulevane minister ikka oskab piisavalt hästi ümmargust juttu ajada? Või miks küsida ministrilt neli korda järjest, milline on Eesti piirikaitse kriisiplaan? Mõelgem, milline turvarisk oleks Eesti riigile minister, kes vastaks sellele küsimusele puhtsüdamlikult ja kõigi detailidega.

Kõike eelnevat ei tasu muidugi võtta ka üliränga etteheitena ajakirjanike aadressil. Ka minu kritiseeritav on ju ühiskondliku tellimuse täitmine, isegi kui see tõukub avaliku huvi asemel uudishimust.

Rohkem on küsimus mastaabis. Vähem pinnimist küsimustes, millele veel vastata ei saa, rohkem tööd taustaga asjades, millele saab.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: