Marju Himma: faktikontroll ajakirjandusžanrina on ohtlik

Foto: Kairit Leibold /ERR

Faktikontrolli peab tegema enne loo avaldamist, mitte tagantjärele või internetist leitud valeinfot rambivalgusse tõstes. Praegune praktika, kus faktikontrollist on saamas eraldi žanr, on ohtlik mitmel põhjusel, selgitab Vikerraadio päevakommentaaris ajakirjandusuurija Marju Himma.

Enamik inimesi puutub valeuudistes oleva infoga kokku ajakirjanduse vahendusel. Sellise tulemuseni jõudis rühm erinevate riikide meediauurijaid, kelle töö näitab, et suur osa inimestest ei külasta internetilehti või sotsiaalmeediakontosid, kus vahendatakse tahtlikult valeinfot. 

Samas ajakirjandus, mis tegeleb internetist valeinfo ülesotsimise ja faktikontrolli korras ümberlükkamisega, toob need valed võimendatult paljudeni ning seepärast kuulebki suur osa inimestest valeinfost just ajakirjanduse vahendusel. 

Seetõttu leian, et faktikontroll, mida ka eesti ajakirjandusväljaanded üha enam spetsiaalsetes rubriikides viljelevad, ei peaks olema eraldi ajakirjandusžanr. See on sellises vormis suisa ohtlik. 

Siinkohal siiski pean tunnustavalt ütlema, et faktikontrolli rubriigi sagedase lugejana hindan nende ajakirjanike töö süsteemsust ja detailsust. Kuid jään siiski arvamusele, et seda ei peaks tegema praeguses formaadis. 

Faktikontroll lava taga

Faktikontroll on osa ajakirjanduslikust protsessist. Lihtsamini seletatult tähendab see, et ajakirjanikel on kohustus kontrollida info tõesust ENNE avaldamist. Ajakirjandusteoreetiliselt liigitatakse faktikontroll n-ö lavataguseks tegevuseks ehk sellesse töö ossa, mis eelneb avaldamisele ja mida lugeja ei peaks seega üldse nägema.

Faktikontrolli rubriigis aga kontrollib ajakirjanik infot kõigi ees. Tõsi, see suurendab tegevuse läbipaistvust. Samal ajal toob see aga rambivalgusesse ka valeinfo. Kas valede võimendamine on tõesti see, mida me praeguses inforeostunud maailmas vajame?

Ka arvamus vajab faktikontrolli

On aga ka teine viis, kuidas faktikontrolli tehakse pärast avaldamist ehk n-ö laval. See juhtub siis, kui toimetusse saabub mõni arvamusartikkel - ja neist juba toimetustel puudust pole. 

Arvamusartiklis on inimesel vabadus kujundada oma hoiak või seisukoht argumenteeritult ehk näidates, millistele faktidele tuginedes autor oma arvamuseni on jõudnud. Ka seda argumentatsiooni peavad toimetajad enne avaldamist kontrollima ning kui tekstis esineb valet või pole toodud piisavalt faktilist tõestust, peaks loo tagasi lükkama ehk mitte avaldama. 

Paraku on reaalsus teine. Arvamustoimetajad avaldavad vahel liiga kergekäeliselt igasugust toimetusse saabunut. Mõne aasta eest esines juhtumeid, kus avaldati ka väljamõeldud inimese fabritseeritud arvamusi. 

Mõni arvamustoimetaja on mulle vastuseks öelnud, et arvamusvabadus on põhiseaduslik õigus, mistõttu justkui on kohustus anda sõna erinevatele autoritele. Mõni teine toimetaja on jällegi tunnistanud, et arvamuslugude kvaliteet on tihti nii kehv, et nõuda autorilt faktide ja argumentide väljatoomist võib kujuneda lõppematuks vaidlemiseks, lihtsam on avaldada.

Ma ei nõustu kummagi väitega. Arvamusvabadus ei tähenda kohustust saada oma arvamust avaldada ajakirjandusväljaandes - seda võib väljendada ka pubis sõbrale või sotsiaalmeedias oma austajaskonnale.

Kordades olulisem on, et ilmuks tõsiasjadel tuginev ning faktiliselt kontrollitud info, ükskõik, kas see on uudise või arvamuse vormis. 

Karistus faktikontrolli eest

Faktikontrolli teevad ajakirjanikud sageli juba ilmunud või avaldatud arvamustele. See on aga libe tee. 

Põhiseaduse paragrahv 41 ütleb, et igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele, kedagi ei tohi sundida neid muutma. Samuti ei saa kedagi veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele. Miks see faktikontrolli mõttes oluline on?

Oletame, et faktikontrolli rubriigis võtavad ajakirjanikud analüüsida kellegi arvamust ning näitavad faktiliselt ära selle arvamuse või veendumuse kesise argumenteerituse. Sisuliselt ütlevad, et arvamus on ekslik. Kas see muudab tolle arvaja veendumused valeks või sunnib neid muutma? Ei. 

Ja siin ongi konks: kedagi ei saa sundida oma arvamustest taganema, ka mitte faktikontrolli rubriigiga. 

Seda teavad nüüdseks hästi ka erinevad huviorganisatsioonid, kes sageli tegelevad ühiskonnas teadlikult vaenu külvamisega. Paljudes riikides, sh ka Eestis, esineb järjest enam juhtumeid, kus taolisi faktikontrolli toimetusi kaevatakse kohtusse just sellesama arvamuse muutmise sunni punkti alusel. 

Mõistagi otsivad need kaebajad enamasti pigem avalikkuse tähelepanu ehk veel enam võimalust leheveergudel ja uudisteportaalides võimalikult paljudeni jõuda. 

Minu sõnum ei ole kindlasti see, et ajakirjandus ei peaks pakkuma kohta erinevatel vaadetel tuginevatele aruteludele. Küll aga võiks ajakirjandus viia oma tublid faktikontrolli toimetused tagasi sinna lava taha, kus kontrollitakse fakte enne avaldamist, ega laseks valeinfot rambivalgusesse.

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: