X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Andrus Valma: riigil puudub arusaam, mis on hangitavate sõidukite kogukulu

Andrus Valma
Andrus Valma Autor/allikas: Erakogu

Autoliising on domineerivaim auto finantseerimise viis nii era- kui ka avalikus sektoris, kuigi see pole alati rahaliselt kõige mõistlikum. Riik saaks targemini majandada, asendades liisingud näiteks vajaduspõhise või kõiki kulunumbreid sisaldava autorendiga. Sellega väheneks nii sõidukipargi kogukulu kui ka korruptsioonioht, kirjutab Andrus Valma.

Riigitöötajate autod ning nende (eba)otstarbeline kasutamine on ajatu teema, sest kõne all on maksumaksja raha. Diskussioonid on siiski igati teretulnud, sest riigi sõidukipargi haldamiseks ehk autode soetamiseks, tehniliseks korrashoiuks ning sõitude arvestamiseks kulub palju ametnike aega ja riigi raha. Praegust süsteemi annaks aga mitmest küljest optimeerida ning kokku hoida vähemalt viiendiku praegusest kogukulust.

Praegu on riigiasutuste autohanked juba osaliselt tsentraliseeritud Riigi Tugiteenuste Keskuse poolt, kuid kuluefektiivsuse mõttes ei ole suurt midagi muutunud võrreldes ajaga, mil iga riigiasutus hankis oma autopargi ise. Pigem on lisandunud üks kiht bürokraatiat, mis muudab hankeprotsessi ning hilisema autopargi halduse veelgi konarlikumaks ja kulukamaks.

Hangetega seotud kulusid annab optimeerida, luues ühtse riigihangete süsteemi ning tehnilised tingimused, mida kasutavad kõik riigiasutused võrdselt. Hanke korraldajad võiks ka öelda lahti iganenud arusaamast, et liising on kõige mõistlikum finantseerimise viis. Mida võiks siis muuta?

Esiteks tasuks paika panna hangitavate sõidukite klassifikatsioon ehk ühtne standard, mis sätestab sõidukite valimisel nii hinna kui ka tehnilise kirjelduse. Teisisõnu oleks riigihankes üheselt mõistetav, mis klassi autot hangitakse. Hankes osalejal on lihtsam pakkumist koostada ning hanke korraldajal hinnata.

See looks lihtsamad tingimused ka ühishanke läbiviimiseks, mis tagab automüüjatelt suuremad soodustused. Samuti aitab ühtse klassifikatsiooni loomine vältida seda, et teatud riigiasutuse soovid uuele autole on aetud nii kitsaks, et sobivaks sõidukiks osutub vaid 15-tollise puuteekraaniga ning 12-kõlarilise helisüsteemiga Volkswagen Touareg.

Ülalpidamiskulud ei kajastu hankes

Liisingmakse moodustab vaid ca 60 protsenti auto kasutamise kogumaksumusest (v.a kütus), sest liisingule lisanduvad veel korrapärased hooldused, liiklus- ja kaskokindlustus, rehvid, rehvivahetused, kulumaterjalid jne.

Riigihanked on aga suuresti parima intressimäära või kuumakse peale üles ehitatud. Hangetest on puudu hilisemate kulude arvestus, mistõttu puudub selge arusaam, kui palju riik tegelikult sõidukitele kulutab ning kas hanke võitnud pakkumus on kogukulude arvestuses soodsaim.

Kõige parema läbipaistvuse ning optimaalse rahakasutuse tagab auto täisteenusrent, mille puhul on võimalik kõik kulud ette kalkuleerida ning pidada arvestust kilomeetrihinna, mitte kuumakse põhiselt. Kindlasti on kohti, kus kilometraaži prognoosimine on keerulisem, kuid enamik asutusi peaks oskama oma viie aasta kilometraaži prognoosida ca 5000 km täpsusega. See tagaks ka, et ametisõidud ei läheks enam nii laialdaselt segi erasõitudega.

Ühe riigi kasutuses oleva sõiduki halduseks (rehvivahetus, korraline hooldus, autopesu, kahjukäsitlus, garantiitööd jms) kulub hinnanguliselt kuni 20 töötundi aastas. Riigil on aga sõidukeid kokku tuhandeid. Täisteenusrendi puhul pole riigil tarvidust ise ajakuluka haldusega tegeleda, sest autopargi halduri töö teeb ära rendifirma. Seega on sama hinna eest võimalik saada hulga parem teenus.

Väheneb korruptsioonioht

Lähiajaloost on võtta mitmeid näiteid maksumaksja raha kuritarvitamisest: kes rendib autot iseenda firmalt või kes kasutab riigi raha, et liisida auto hoopis naisele ja pojale. Lisaks jääb oht, et liisingperioodi lõppedes püütakse sõiduk jääkväärtusega välja osta ehk rahva raha eest soodsaks muutunud auto omandatakse turuhinnast oluliselt soodsamalt.

Täisteenusrendi puhul kaob taoline korruptsioonioht, sest lepingu lõppedes autod tagastatakse ning väljaostu ei toimu. Lisaks kaob ka skeemitamine teenindusarvete ja muude kõrvalkuludega. Siinkohal ei soovi kellelegi üldistustega liiga teha, kuid piisab mõnest erandist, et tuua välja süsteemi kitsaskohti ning vajadust muudatuste järele.

Et muutustega alustada, võiks riik esmalt selgitada välja, millistel töökohtadel peab ilmtingimata olema tagatud oma sõiduk ning millistel juhtudel saab selle asendada kuluefektiivsema lahenduse, näiteks vajaduspõhise renditeenusega (CityBee, Bolt jt).

Samuti aitaks tarbetult seisvad sõidukid tänavatele ka autode ristkasutus, mis saaks edukalt toimida näiteks ühe valitsemisüksuse piires. Et kulusid veelgi optimeerida, saaks seisvad sõidukid välja rentida ka näiteks Autolevi.ee platvormi vahendusel.

Riik võiks näidata eeskuju ka rohe-eesmärkide saavutamisega: vähemalt 25 protsenti ametnike autodest võiksid olla elektriautod. Suuremate linnade laadimistaristu on piisav, et kõik töösõidud saaksid tehtud elektri jõul.

Samuti aitaks see kaasa puhtama linnaõhu saavutamisele ning mürasaaste vähendamisele. Rääkimata sellest, et aitaks soodustada ka elektriautode kasutamist üleüldiselt, sest paljud saavad elektriauto sõidukogemuse ning sellest tulenevalt on ehk rohkem valmis oma tarbimisharjumusi ümber hindama.

Hea eeskujuna saame siinkohal välja tuua oma naaberriigi Läti, kus juba praegu on riigihangetesse sisse kirjutatud hübriidautode osakaalu nõue, mis asendub 2026. aastal elektriautodega. Õhku jääb vaid küsimus, kas Eesti riik on valmis otsa vaatama oma autopargile ning tõeliselt läbi mõtlema, kuidas süsteemi efektiivsemaks teha? Elame, näeme. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: