Palusin hiljuti oma kolleegi, GO Groupi tegevjuhti Jüri Etverki, et ta kirjeldaks lühidalt olukorda Eesti ühistranspordis. Vastuseks saatis Jüri, väga ratsionaalne inimene, muide, mulle laulusalmi:

"Loojangule vastu kappab üksik hobune.

Kuhu viib küll tema tee, kas tal pole peremeest?

Kiirest jooksust sasitud on uhke ratsu lakk,

tolmune on sile nahk, kauneis silmis valuvahk."

See on päris hea kujundlik ülevaade meie ühistranspordist. Kui te juhtute aga lugema majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi välja töötatud ja valitsuse kinnitatud "Transpordi- ja liikuvuse arengukava 2021-2035", siis seal on asjad suurepärased ja lähevad veel paremaks:

"Liikuvuspoliitikas toome ühistranspordi inimestele lähemale, muutes selle kasutamise mugavamaks, kiiremaks ja kättesaadavamaks ning kasutades selleks ühtset planeerimist, digiteerimist ning nutikamat sõiduõiguse ja piletimüügi korraldust. Toetame jalgrattaga ja jalgsi liikumist, pakkudes paremaid liikumisvõimalusi, ligipääsetavust ning kasutusmugavust. Soovime kasvatada ühissõidukiga, jalgrattaga või jalgsi tööl käijate osakaalu 38 protsendilt 55 protsendile. Pöörame tähelepanu ka kommunikatsioonile, mis on käitumisharjumuste muutmise ja jätkusuutliku liikuvuskultuuri osa."

Samal ajal peavad "Eesti 2035" arengukava koostajad tõdema, et "vahemaade läbimise suur ajakulu, transpordiliikide kombineerimise ja liinide omavahelise ühenduvuse keerukuse tõttu on ühissõidukite kasutajate ning jalgsi ja jalgrattaga liikujate osakaal viimastel aastatel vähenenud (2018. aastal vastavalt 20,7; 15,1 ja 2,7 protsenti)."

Saate aru, inimesed ei taha kasutada kipakat transpordisüsteemi, mille riik on mitte armastuse ja tarkuse, vaid pika hambaga üles ehitanud. Transpordirahasid on pillutud suhtumisega, et sähke, teile, maarahvas, ka midagi, et rohkem enne valimisi ei vinguks. Klassikaline oli siin muidugi Andrus Ansipi aegne Reformierakond: "Meie valijad ühistransporti ei kasuta!"

Mida rohkem lugeda "Eesti 2035" arengukava, seda selgemaks saab kurb tõsiasi, et see tohutu hunnik dokumente oleks justkui kirjutatud vendade Grimmide või Hans Christian Anderseni poolt. Nood armastatud muinasjutuvestjad kasutasid nimelt sageli üht võtet, nad muutsid muistse kurva rahvaloo õnneliku lõpuga melodraamaks, milles vaenelaps või muidu teiste poolt kiusatu lõpuks, vastu igasuguseid isiksuse arenguloogika käike, võidupärja päris.

Sellise deus ex machina abil lõppeb ka enamus "Eesti 2035" peatükke: olukord on halb, aga küll me, väike ent demokraatlik ja turumajandusele orienteeritud riigike, hakkama saame.

Aga kuidas, sõbrakesed? Arutaks rahulikult koos. Arutaks päriselt, mitte ei telliks kaasamiskampaaniaid.

Nüüd võib öelda, et tulevik tulevikuks, aga tegelikult ju praegu suurt traagikat ei ole. Valitsus on andnud transpordiametile lihtsalt korralduse kärpida liinivõrku ju vaid kahe protsendi ulatuses.

Aga hull lugu on see, et need õnnetud kaks protsenti on saadud lihtsalt lakke vahtides ja jalgu kõigutades. Miks kaks protsenti, miks mitte 3 või 1,5. Miks üldse? Olgem ausad, lihtsalt mõne rahandusametniku Exceli tabelis jooksis riigieelarve kokku siis, kui bussiliikluselt näpistati ära kaks protsenti. Mingit sisulist analüüsi tehtud ei ole. Vähemalt pole selleks konsulteeritud ei ühistranspordi keskuste ega bussiettevõtetega, kes olukorda kõige paremini teavad.

Ma ei ütle, et peaks tegema nii nagu eraettevõtjad ütlevad, aga võiks vähemalt kuulata, mida nad arvavad. Kõik arvamused ei pruugi olla omakasupüüdlikud. Kergemat sorti mürki julgen võtta selle peale, et üheski ministeeriumis pole ühtegi ametnikku ega ministrit, kes jagaks bussiliinide toimimise spetsiifikat selle olulistes nüanssides. Enne otsustamist olekski ju siis normaalne ja mõistlik asjatundjatega nõu pidada.

Liinivõrgu läbimõtlemata kärpimine on vastuolus kõigi nende valitsuse poolt välja töötatud transpordi arengukava eesmärkidega, mida ennist tsiteerisin. Liinivõrke saab paremaks teha, aga see eeldab olemasolevate sõiduandmete analüüsi ühistranspordis kui ka liikuvusandmeid laiemalt.

30. novembril tulla välja kärpe-eesmärgiga järgmise kalendriaasta ühistranspordi osas saab olla tehtud vaid seda süsteemi mitte tundva või lihtsalt küünilise inimese poolt. Selline kärpimine viib meid eemale kõigist sõnastatud eesmärkidest. Küünilisus elik Eesti eemaldamine Eestist tuleb aga pähe siis, kui samal ajal maakondlike bussiliinide kärpimisega loed uudiseid, et plaanis on kärpida ka maakondlikke haiglaid ja Viljandis viiakse miinimumrežiimile PPA teenindusosakond.

Ühistranspordi kasutamine on pikaajaline otsus. Muuhulgas minu ja sinu otsus: osta uus auto või mitte.

Selleks, et usaldada end ühistranspordi hoolde, peab inimesel olema veendumus, et ühistransport ei jäta teda hätta. Kui liinivõrgu otsuseid tehakse kaheteistkümnendal tunnil, ilma ettevalmistuseta, siis jääb nii nendele sõitjatele, kelle peatus ära kaotati või väljumisi vähendati, kui ka neile, keda otseselt muudatus ei puudutanud, meelde vaid see, et see on üks suvaliselt juhitav süsteem, mille peale ei saa kindel olla.

Bussijuhid näevad iga päev meie tihedas liiklusvoolus ja muutlikes ilmaoludes vaeva, et püsida turvaliselt pingelises sõidugraafikus. Koristajad puhastavad nappidel liinivaheaja minutitel sõidukeid, et seal oleks meeldiv sõita. Logistikud leiavad haigestunud juhi asemele tundide jooksul asenduse meie tööjõupuuduses vaevlevalt turult. Ettevõtjad riskivad oma varaga, et selles kütusehinna rallis pankrotti vältida ja oma elutöö alles jätta.

Ning siis istub kusagil keegi, vahib lakke, kõigutab jalgu ja arvab, et ühe kuuga võiks liinivõrgu ümber teha, et järgmisel aastal vähem raha kuluks. See on paraku valest otsast lähenemine.

Ühistransport, sh maakondlik bussisõit tuleb arendada nii heaks, et kulude kokkuhoid saavutatakse läbi arengukavas toodud eesmärkide: vähem õnnetusi ja surmasid, vähem CO2-heidet, vähem autosid, vähem ummikuid. Need ei ole vaid elukvaliteedi pehmed näitajad, need kõik on muuhulgas ka rahas mõõdetavad saavutused.