Tallinnas jaguneb kohustus tänavakoristamise eest laias laastus kaheks: osade kõnniteede, sõiduteede ja ülekäiguradade eest vastutab linn, ent eraomanikud peavad korras hoidma oma kinnistu ja sõidutee vahele jääva kõnnitee osa.

Juba vanarahvas teadis aastasadade eest, et ega tali taeva jää. Aga kuidas linnas tõhusalt lumekoristust korraldada, ootab seni veel lahendust.

"Kui sahk sõidab mõne kitsa kõnnitee juurest läbi, tekitab suure valli kõnniteele, ja olukorras kus sõiduteed hooldab üks firma ja kõnniteed selle kõrval võivad hooldada kuni kümme erinevat ettevõtet või kojameest, ei ole võimalik mõelda välja süsteemi, kuidas see asi paremini töötaks," põhjendas kehva olukorda Tallinna abilinnapea Vladimir Svet.

"Me peaksime samastama kõnniteede hooldamist prügi käitlemisega. Peaks olema süsteem, kus kohalikul omavalitsusel on õigus piirkonniti korraldada tsentraalseid hankeid, ja siis linn sõlmib nendega lepingu, ja ka kõik korteriühistud. Siis on selge, kes maksab, kes vastutab ja on ka topelt järelevalve," pakub Svet välja.

Ehkki riigi ja linna tasandil on mitmeid eeskirju, mis näitavad ära, kuidas tänavad talvel välja peavad nägema, on olukord reaalsuses teistsugune.

Nii näiteks ütleb majandus- ja taristuministri määrus, et kergliiklustee pind peab olema piisavate haardeliste omadustega ja võimaldama ohutult liigelda. Kuidas seda aga mõõta?

"Niipalju, kui mina tean, ei ole sellele väga head vastust maailmas leitud. Me oskame suurepäraselt mõõta haardetegurit suvel, kuigivõrd me oskame haardetegurit mõõta talvel, aga ainult sõiduteel," kommenteeris Tallinna Tehnikaülikooli lektor Ain Kendra.

Kõnniteede hõõrdeteguri tuvastamine käib niisiis hetkel vaid praktilise kogemuse kaudu.

"Täna on ainuke mõõtevahend munitsipaal- või riigipolitsei valduses olev kalibreeritud vormiriietus ja selle juurde kuuluvad saapad," täheldas Kendra.