Peatun taas ühel üliidealistlikul vaatel tulevikku. Mõni inimene loeks seda ilmselt suisa õudusunenäoks. Kuid kui suur hulk inimesi on vaeva näinud mingi plaani koostamisega, siis miks mitte seda ka tutvustada.

Jutt on globaalse õigluse raportist, mille koostas maailma ebavõrdsuse labor. Koostajaid olnud 45, pluss veel hulk uurijaid, kes on panustanud maailma ebavõrdsuse andmebaasi loomisesse. Raporti eesmärk on pakkuda globaalset visiooni käesolevaks sajandiks.

Kui alustada üldjäreldustest, siis nähakse vajadust muudatusteks kolmes valdkonnas. Esiteks, energiasüsteemide kiire dekarboniseerimine. Teiseks, pööre piisavuse poole ehk töötundide ja materiaalse jalajälje tunduv vähendamine koos muudatustega tarbimisharjumustes, kuid samuti maa ja metsa kasutamises. Ja kolmandaks, ebavõrdsuse kiire vähendamine sissetulekute, jõukuse ja võimu vallas.

Kõige rohkem ärritust põhjustabki ilmselt see ebavõrdsuse kaotamise kava, mille ellu viimisel kasvaks maailma vaesema osa rikkus 15 korda ja miljardäride klassi osa väheneks tohutult. Ligi 90 protsenti maailma elanikkonnast kahekordistaks oma sissetulekut, töötades umbes poole vähem kui praegu.

Kõlab ju uhkelt, et töötad poole vähem ja teenid kaks korda rohkem… Kuid miski ei sünni iseenesest, kõik tuleb millegi või kellegi arvelt.

Sotsiaalmajandusliku õigluse saavutamiseks käsitletakse seda kahel tasandil. Esiteks, materiaalne arvestus ehk töötunnid, haridus ja tervishoid, energiasüsteemid, kasvuhoonegaasid, maakasutus, metsade levik ja temperatuuri tasemed. Temperatuuri tõusu nähakse ette hoida allpool kahe kraadi sajandi lõpuks. Ja töötundide vähenemist nähakse eelkõige tootlikkuse kasvus tehnoloogia arengu taustal. Pluss muidugi tööhõive struktuuri muutumine.

Tootmisest liigub tööjõud teenindusse, tervishoidu ja haridusse. Arvestatakse, et sajandi lõpuks peaks inimene töötama keskmiselt tuhat tundi aastas, praegu töötab 2100 tundi.

Teine tasand on rahaline arvestus ja see on nüüd see, mille peale mõnigi majandustegelane, rikkuritest rääkimata, läheks ilmselt vihast lillaks. Raport vaatleb nimelt sissetuleku ja jõukuse skaalasid nii riikide vahel kui ka riigisiseselt, samuti on teemaks ka progressiivsed maksutasemed. Aastaks 2100 pakutakse igakuiseks keskmiseks sissetulekuks inimese kohta 5000 eurot kõigis riikides.

Praegu on see vahemikus 290 eurot Sahara-aluses Aafrikas ja 2590 eurot Põhja-Ameerikas. Euroopas on keskmine praegu raporti kohaselt 3590 eurot ja maailma keskmine 1410 eurot.

Hariduskulud peaksid inimese kohta globaalselt tõusma 8400 euroni aastas, praegu on vahemik 210 kuni 4140 eurot ja Euroopas 2237 eurot inimese kohta. Tervishoiukulud peaksid tõusma 14 000 euroni inimese kohta, praegu on need vahemikus 110 kuni 8300 eurot.

Sissetulekute skaala on raportis kavas suruda vahemikku ühest viieni. Ülemise kümne protsendi kogusissetulek langeks praeguselt 50 protsendilt alla 20 protsendi. Tingliku keskklassi ehk 40 protsendi rahvastiku sissetulekud moodustaksid praeguse 36 protsendi asemel umbes 44 protsenti ja alumise poole osa tõuseks praeguselt umbes 15 protsendilt umbes 37 protsendini.

Radikaalne on jõukuse ümberjagamise kava. Globaalse elanikkonna alumise poole osakaal üldjõukuses kasvaks kahelt protsendilt 30 protsendini, miljardäride klassi ehk 0,001 protsendi osa langeks kuuelt protsendilt 0,05 protsendini ehk tegemist on oleks jõukuse ümberjagamisega sajakordselt.

Pakutakse globaalsete rikkuse- ja tulumaksu kehtestamist. Rikkusemaks sõltuks rikkuse suurusest ja ulatuks 20 protsendini miljardäride jaoks. Globaalne tulumaks ulatuks aga tipus 90 protsendini. Mõlemad maksud puudutaksid ühte protsenti maailma elanikkonnast, kusjuures arvestuse aluseks oleks suhe maailma keskmise sissetulekuga.

Kuni seitsmekordse keskmise sissetuleku puhul maksu ei oleks. Kümnekordse sissetuleku puhul oleks maks viis protsenti ja 20-kordse puhul 20 protsenti. Sealt edasi kuni viie tuhande kordse sissetulekuni, kus maks ulatukski 90 protsendini. Tulude võrdsustumisega nähakse ette maksu pidev vähenemine ja lõppastmes kadumine.

Kui seda maksuskaalat praeguste sissetulekute juures kasutada, siis 99 protsenti maailma elanikkonnast seda maksma ei peaks, viieprotsendilist maksu maksaks 0,4 protsenti ja 90-protsendilist 0,001 protsenti elanikkonnast, kelle mullune kogusissetulek oli kokku 2,3 triljonit eurot.

Kui see skaala kanda muudatustele maksudes Euroopas, siis kuus protsenti kaotaksid raha, kaheksa protsenti näeks tulude kasvu kuni 20 protsendini, 58 protsenti näeks tulude kasvu 20-100 protsenti ja 28 protsenti võidaks rohkem kui sada protsenti praeguste tuludega võrreldes.

Regionaalselt võidaksid kõige rohkem Sahara-alune Aafrika ja Lõuna- ning Kagu-Aasia, kus 99 protsenti elanikest võidaks sissetulekus sada protsenti ja rohkem. Kõige suurem kaotaja oleks aga Põhja-Ameerika, kus 14 protsenti elanikkonnast näeks tulude vähenemist.

Raport näeb ette ka globaalse õigluse fondi ja maailma suveräänse fondi loomise, kuhu koonduks kümme protsenti maailma kapitalivarudest. Seda raha kulutataks keskkonna, hariduse ja tervishoiukulude kompenseerimiseks riikidele, mis seda vajavad. Kuigi ennustatakse, et suurim kulu oleks ilmselt reparatsioonid koloniaalaja ja keskkonnakahjude eest.

Ühesõnaga, selline pakkumine tulevikuks, millele ei ole kõigi eelduste kohaselt määratud teoks saada. Põhimõttena on rõhk ebavõrdsuse vähendamisele õige, aga asi on meetmetes ja ulatuses. Ebavõrdsus on olnud kasvamas ja sellel on omad poliitilised järelmid ning ka potentsiaal pinge kasvades kaan pealt minema lüüa. Ehk riikide stabiilsust ohustada.

Maailmas ringi vaadates leiab aga hulga riike, kus on piisavalt rikkureid, kes riiklikul tasandil suudaksid need plaanid kiirtelt prügikasti suunata. Vajadusel selleks kasvõi eraarmeed palgates. Aga eks igal uurijal ole õigus arvata ja arvutused on ju huvitavad.