ISW kaasautorid Frederick W. Kagan, Mason Clark ja George Barros alustavad oma ülevaadet kinnitusega, et tegemist ei ole prognoosi ega hinnanguga sellele, et Venemaa niisuguse rünnaku kindlasti korraldab, vaid katsega uurida, kuidas selline operatsioon võiks välja näha, milliseid eesmärke Kreml võiks sellega taotleda ning milliseid probleeme tekitaks see Eestile ja NATO-le. 

Analüüsi lähtekohaks on seisukoht, et Venemaa täiemahuline sissetung NATO liikmesriiki on praeguses olukorras ebatõenäoline, kuna Moskva on jätkuvalt seotud sõjaga Ukrainas. Samas ei tähenda see, et Venemaa ainus võimalik sõjalise eskalatsiooni variant oleks täiemahuline invasioon. Piiratud operatsioon võiks autorite hinnangul olla Venemaa jaoks atraktiivne just seetõttu, et see võimaldaks NATO ühtsust proovile panna väiksema väekontingendi ja ulatusliku droonikasutuse abil.

Analüüsi ajendiks on muu hulgas USA Luure Keskagentuuri (CIA) direktori John Ratcliffe'i tänavu augustis toimunud Moskva-visiit ning sellele järgnenud arutelu Venemaa võimaliku tegevuse üle NATO vastu. Autorid märgivad, et Eesti ja Läti on korduvalt öelnud, et nad ei näe oma piiride lähedal Venemaa vägede sellist koondamist, mis viitaks täiemahulise invasiooni ettevalmistamisele. Analüüsi järgi on need hinnangud kooskõlas nähtava olukorraga.

Samal ajal peavad oluliseks, et Venemaa kehtestas 16.-26. septembrini teisel pool Narva jõge liikumispiirangud. See võib autorite sõnul olla võimaliku ettevalmistuse märk, kuigi sama samm võib olla seotud ka Eesti otsusega sulgeda piir Venemaaga juhul, kui Vladimir Putin kuulutab Venemaal välja mobilisatsiooni.

Venemaa võimalikud eesmärgid

Stsenaariumi keskmes ei ole Eesti vallutamine. Venemaa eesmärk võiks olla tekitada NATO-ga de facto sõjaolukord, mida saaks kasutada Vene ühiskonna mobiliseerimiseks ja uue sõjaväkke värbamise laine õigustamiseks. Veel olulisem oleks NATO artikkel 5 usaldusväärsuse kahjustamine: Moskva võiks proovida toime panna tegeliku agressiooni NATO territooriumil ja seejärel vaadata, kas allianss suudab või soovib sellele kollektiivselt reageerida.

Samuti võiks Venemaa püüda tekitada NATO-s poliitilise kriisi, süvendada lõhesid USA ja Euroopa vahel ning isoleerida Balti riike. Üks eesmärke oleks sundida NATO-t suunama osa ressursse Ukrainalt omaenda kaitsele.

Lisaks võiks Kreml proovida mõjutada Euroopa avalikku arvamust ja valimisi, kujutades NATO-t ja Brüsselit Venemaaga konflikti põhjustajana ning tugevdades sellega Venemaa jaoks soodsamaid euroskeptilisi ja NATO-vastaseid poliitilisi jõude.

Lõpuks võiks Narvas tekitatavat kriisi kasutada läbirääkimistevahendina Ukraina suhtes: Venemaa võiks pakkuda Narvast taandumist vastutasuks järeleandmiste eest Ukrainas.

Samas püüaks Venemaa operatsiooni kavandada nii, et see ei nõuaks suurt maaväeüksuste kasutamist ega kahjustaks oluliselt tema sõjategevust Ukrainas. Moskva sooviks vältida olukorda, kus NATO tajub Moskva tegevust täiemahulise invasioonina ning vastab Venemaa-vastase sõjalise jõu ulatusliku suurendamisega. Samuti sooviks Kreml vältida NATO süvalööke Venemaa territooriumile ja Ukrainale antava sõjalise abi järsku suurendamist.

Autorid rõhutavad siiski, et Vene režiimi juht Vladimir Putin võib NATO ja Euroopa riikide reaktsiooni valesti hinnata ning astuda samme, mis tema arvates jäävad eskalatsioonilävendist allapoole, kuid mida NATO riigid võivad käsitleda palju tõsisemalt.

Ettevalmistus ja droonide roll

Analüüsi kohaselt võiks Venemaa enne rünnakut kujundada Narva ümber infokeskkonna, mis looks põhjenduse hilisemale sekkumisele. Venemaa agendid ja propagandavõrgustikud võiksid süüdistada Eestit venekeelse elanikkonna tagakiusamises ning väita, et Tallinn ja NATO valmistuvad Venemaa vastu ründetegevuseks.

Samuti võiks väita, et Eesti abi Ukrainale tähendab Eesti otsest osalemist Venemaa-vastastes rünnakutes ning muudab Eesti seetõttu õiguspäraseks sihtmärgiks. Analüüs toob selles kontekstis välja ka Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) 16. septembri otsuse keelata kümneks päevaks liikumine Narva jõe ääres ja jõel, piirata relvade kasutamist Narva lähistel Venemaa poolel ning kehtestada osaline liikumiskeeld.

Sõjalise ettevalmistuse keskmesse kuuluksid droonid. Venemaa võiks koondada oma poolele drooniüksusi, sealhulgas Rubikoni keskuse ja teiste eliitüksuste koosseisust ja paigutada need sellisele kaugusele Eestist, et nende löögiulatusse jääks lisaks Narvale ka Jõhvi, kus on piirile lähim Eesti sõjaväeosa.

Kasutusele võiksid tulla enam kui 60 kilomeetri ulatusega fiiberoptilised FPV-droonid, Molnija-tüüpi ründedroonid ning varitsev õhuründemoon Lancet ja Kub. Lisaks kasutataks lühema tegevusulatusega fiiberoptilisi ja raadioside kaudu juhitavaid droone. Droonide varjatud positsioonid võiksid paikneda mitte ainult piiri lähedal, vaid vähemalt 60 kilomeetri sügavusel Venemaa territooriumil. Analüüs käsitleb ka Starlinkiga varustatud droone, Geran-tüüpi kaugdroonide varude suurendamist ning Venemaa territooriumil või Soome lahe piirkonnas paiknevaid side-repiitereid, mis aitaksid tagada droonide juhtimist.

Samal ajal ei eeldaks stsenaarium suurt nähtavat Vene maavägede koondamist Narva lähedale. Väikesed eriüksuste, õhudessantvägede või merejalaväe üksused võiksid paikneda hajutatult ja silmapaistmatult. Analüüsi oluline mõte on, et Venemaa võiks püüda kompenseerida väikest maaväekontingenti ulatusliku droonivõimekusega.

Millised märgid võiksid rünnakule viidata?

Autorid nimetavad mitut võimalikku indikaatorit: Venemaa infokampaania tugevnemine väidetava venelaste tagakiusamise kohta Eestis; Venemaa drooniüksuste paigutamine Peterburi piirkonda ja droonide stardikohtade ettevalmistamine; side-repiiterite aktiveerimine Venemaal või Läänemere piirkonnas; piiratud Vene maaväeüksuste liikumine Leningradi sõjaväeringkonda; õhutõrje tugevdamine selles piirkonnas ning Venemaa varjatud võrgustike aktiveerumine Eestis.

Probleem seisneb selles, et kui ettevalmistus toimub järk-järgult, võib neid muutusi olla väga raske kindlalt märgata. Seetõttu peaksid Eesti ja liitlased autorite hinnangul jälgima väikseid muutusi Vene jõudude paigutuses, mitte keskenduma ainult suure invasiooni ettevalmistamise otsimisele.

MORE: This special report considers a notional scenario in which Russian agents already in Narva seize the Narva Museum and Town Hall and declare the Narva People's Republic. The Kremlin says Russian drone and air defense units will defend them from bases in Russia.

This is not… https://t.co/2GlqiPM4YY pic.twitter.com/RPOz422BhB

— Institute for the Study of War (@TheStudyofWar) September 21, 2026

Narvasse sissetungi stsenaarium

Stsenaarium eeldab, et Venemaal oleks Narvas juba piisavalt agente, kellel oleks ligipääs vähemalt käsitulirelvadele. Samuti eeldatakse, et Eesti ja NATO jõud ei paikneks Narvas nii, et suudaksid esimesed hõivamised täielikult ära hoida, vaid peaksid alustama vasturünnakut pärast sündmuste algust.

Venemaa agendid hõivaksid Narvas näiteks Narva muuseumi, linnavalitsuse hoone ja teisi nende vahel paiknevaid hooneid ning osa jõeäärsest promenaadist. Seejärel kuulutataks välja niinimetatud "Narva Rahvavabariik". Venemaa kodanikeks olevad hõivajad pöörduksid Moskva poole palvega neid Eesti võimude eest kaitsta. Kreml vastaks, et Venemaa drooni- ja õhutõrjeüksused hakkavad Venemaa territooriumilt "kaitsma" Vene kodanikke, kuid Venemaa sõjavägi ei olevat Eesti territooriumile sisenenud ega kavatse seda teha, kui Eesti olukorda ei eskaleeri.

Sellises olukorras üritaksid Eesti politsei ja piirkonnas paiknevad relvajõud hõivatud alasid tagasi võtta. Neid võiksid aga rünnata nii "rahvavabariigi" võitlejad kui ka Venemaa eriüksused ja teised eelpaigutatud jõud. Samal ajal alustaksid Venemaa territooriumil paiknevad drooniüksused Eesti jõudude ründamist.

Autorid näevad siin stsenaariumi kõige olulisema sõjalise probleemina olukorda, kus Eesti üksused on kohapeal kaitsetud suure hulga FPV-droonide, sealhulgas fiiberoptiliste droonide vastu. Selle tulemusel võiks tekkida kohalik patiseis.

Kreml nõuaks seejärel Eesti vägede, politsei ja ametnike lahkumist Narvast ning väidaks, et tegemist on Eesti-sisese konfliktiga, mis tuleneb venekeelsete elanike väidetavast tagakiusamisest. Moskva eitaks, et tegemist on Venemaa rünnakuga NATO vastu, ja kujutaks oma tegevust kaitsemeetmena Eesti nn agressiooni vastu.

NATO suurim probleem: artikkel 5

Eesti peaks sellises olukorras tõenäoliselt taotlema NATO lepingu artikli 5 rakendamist, mis eeldab teiste liitlaste appitulekut. Samas võib mõni NATO riik piiratud sissetungi puhul karta, et artikkel 5 käivitamine viib otsese täiemahulise sõjani Venemaaga. Venemaa infosõda püüaks neid kartusi ära kasutada ning kujutada rünnakut kohaliku või Eesti-sisese konfliktina. Artikli 5 rakendamata jätmine selge NATO territooriumi vastase rünnaku puhul kahjustaks aga tugevalt selle mehhanismi tähendust ja usaldusväärsust.

Täiendav probleem oleks USA ja Euroopa liitlaste vaheline poliitiline koordineerimine. Arutelu selle üle, kes peaks piiratud rünnaku korral millise osa kaitsest enda kanda võtma, võib otsuste vastuvõtmist aeglustada.

Samal ajal peaksid Eestis paiknevad teiste NATO riikide üksused otsustama kiiresti, kas nad lähevad Eesti jõududele appi isegi enne, kui Põhja-Atlandi Nõukogu on NATO-s ametlikult artikkel 5 rakendamise otsuse teinud.

Sõjaline probleem: droonitõrje

Analüüsi järgi ei ole NATO-l praegu Narva-sarnase stsenaariumi jaoks piisavalt valmisolekut. Kui Narva lähistel ei ole juba eelpaigutatud piisavalt droonitõrjevahendeid, elektroonilise sõjapidamise süsteeme, püüdurdroone ja muid taktikaliste droonide vastaseid süsteeme, võib nende kohaleviimine osutuda keeruliseks. Venemaa võiks samal ajal rünnata ühendusteid, mida mööda NATO tuge Narva poole saadaks.

See tekitaks ka poliitilise dilemma: Venemaa droonioperaatorite hävitamiseks tuleks rünnata nende varjatud positsioone Venemaa territooriumil. Osa NATO riike võib sellisele tegevusele vastu olla, sest seda võidaks käsitleda konflikti laiendamisena. Lisaks ei ole NATO-l praegu autori hinnangul Ukrainaga või Venemaaga võrreldaval tasemel väga hästi väljaõpetatud ja varustatud drooniüksusi, mis suudaksid selliseid hajutatud sihtmärke kiiresti avastada ja hävitada.

Venemaa Peterburi piirkonna õhutõrje tõttu vajaks NATO tõenäoliselt vähemalt operatsiooni alguses viienda põlvkonna hävituslennukeid. Kui NATO sooviks kasutada suuremas ulatuses tavapäraseid lennukeid, tuleks esmalt läbi viia ulatuslik õhutõrje mahasurumise operatsioon, mis tähendaks lööke Peterburi lähistel asuvatele sihtmärkidele. Autorid peavad selles kontekstis USA osalust väga oluliseks, kuna USA-l on piisavalt viienda põlvkonna lennukeid ja laskemoona, et selliseid operatsioone suure intensiivsusega läbi viia.

Venemaa võimalik edasine eskalatsioon

Autor leiab, et Venemaa võimalused kriisi kiiresti suureks maasõjaks laiendada oleksid piiratud. Venemaa ei ole valmis laiaulatuslikuks tavasõjaks NATO-ga ajal, mil suurem osa tema sõjalisest jõust on seotud Ukrainaga. Täiendavaid väikeseid sissetunge Balti riikidesse või Poolasse ei saa täielikult välistada, kuid nende läbiviimine piiraks Venemaa võimet Ukrainas sõda jätkata. Ka Valgevene kaasamine oleks ebatõenäoline ning suur mobilisatsioon tooks relvade alla palju nõrga väljaõppega üksusi, mis ei sobiks hästi NATO-vastaseks operatsiooniks.

Kõige tõenäolisem Venemaa eskalatsioon võiks seetõttu autorite hinnangul toimuda Geran-tüüpi kaugmaa ründedroonide, ballistiliste rakettide ning sabotaaži- ja küberrünnakute kombinatsioonina.

NATO ei ole analüüsi järgi praegu valmis pikaajaliselt tõrjuma suuri õhurünnakuid Geran-tüüpi droonidega ning probleemiks võivad olla ka ballistiliste rakettide vastaste tõrjevahendite varud. Samas suurendaks ulatuslikum Venemaa rünnak tõenäoliselt NATO valmisolekut rünnata Venemaa droonide ja rakettide stardipositsioone. See omakorda kahjustaks Venemaa võimet Ukrainas sõda jätkata.

Järeldus: vaja on tugevamat heidutust

Analüüsi keskne järeldus on, et NATO suurim kaitse sellise stsenaariumi vastu on ennetav heidutus. Autorid peavad USA selget pühendumist Euroopa liitlaste kaitsmisele kõige olulisemaks teguriks. Ebamäärasus USA valmisoleku suhtes võiks nende hinnangul suurendada Venemaa kiusatust proovida NATO artikkel 5 usaldusväärsust väikese ja piiratud rünnakuga.

Euroopa riigid peaksid samal ajal kiiremini arendama võimeid, mida saab kasutada ilma kogu NATO poliitilise otsustusprotsessi läbimiseta: elektroonilise sõjapidamise süsteeme, taktikaliste ja kaugmaadroonide vastaseid püüdurdroone, kineetilisi droonitõrjesüsteeme ning omaenda hästi väljaõpetatud drooniüksusi. Autorite hinnangul keskendub Euroopa kaitsedebatt liiga palju võimalikele eskalatsioonimeetmetele, näiteks kaugmaa löökidele, ning liiga vähe sellistele sümmeetrilistele võimetele, millega Ukraina on sõjas Venemaaga edu saavutanud.

Lõppkokkuvõttes peaks NATO suutma piiratud Vene rünnakut heidutada ja vajaduse korral tõrjuda nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt. Selleks ei piisa autorite arvates ainult avalikest lubadustest austada kollektiivkaitse kohustusi. Vajalikud on ka ettevalmistused, mis võimaldavad reageerida kiiresti ja piiratud vahenditega, ilma et iga taktikaline samm nõuaks kogu alliansi heakskiitu.

Samuti peab NATO olema valmis paigutama drooni- ja droonitõrjevõimekused piirialadele juba enne võimalikku kriisi, sest pärast rünnaku algust võib Venemaa kasutada droone just nende jõudude ja varustusliinide takistamiseks, millega Eesti ja liitlased püüavad näiteks Narvat tagasi võtta.