Harri Tiido: miks inimese aju tasapisi väiksemaks muutub
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all hallid ajukäärud. Inimese aju on vähenenud, kuid inimkonna enese arengu tulemusel. Kuna evolutsioon on jätkuv protsess, ei ole ette teada, kuhu meie ajuke oma arengus jõuab, märgib Tiido.
Tavamõtlemise seisukohalt on justkui loogiline, et mida targem inimene, seda suurem tema aju. Ning et arenedes ja targemaks saades on inimese kui liigi aju kasvutrendis. Mingi ajani inimkonna arengus nii see ka oli.
Vanimate leitud koljude järgi hinnates oli kuus miljonit aastat tagasi meie eellaste aju maht 350 milliliitrit ehk umbes nagu šimpansil. Neli kuni kaks miljonit aastat tagasi olnud see juba pool liitrit ja miljon aastat tagasi kenitles homo erectus üle liitrise ajumahuga.
Ca 130 000 aastat tagasi oli nii homo sapiensi kui neandertallase aju maht kusagil 1,1 ja 1,74 liitri vahel, kusjuures neandertallase aju olnud suurem. Tänapäeval olla täiskasvanud inimese aju maht 0,9 ja kahe liitri vahel, keskmiselt 1,35 liitrit. See on aga väiksem kui meie kiviaja eelkäijatel.
Tekib õigustatud küsimus, et kas me oleme siis tasapisi lollimaks jäänud? Küüniliselt võib vastata, et nii ja naa. PISA testi kiviaja inimene ära ei teeks, kuna ei saaks sellest muhvigi aru. Kuid tal polnud selle teadmise järele ka mingit vajadust. Toidu leidmisel või jahtimisel teeks kiviaja inimene enamusele meist 10:0 ära.
Lisaks peab märkima, et ega suurem aju ei tähenda targemat inimest. Näiteks Ivan Turgenevi aju oli skaala ülemises tipus, Anatole France sai aga suurepäraselt hakkama pea poole väiksema hallolluse hulgaga.
Igal juhul väidavad teadlased, et viimase paarikümne tuhande aastaga on inimese aju umbes kümnendiku võrra väiksemaks arenenud. Seejuures kängus meeste aju pisut vähem kui naistel.
Teadusel tekkis muidugi vajadus leida vastus taolisele taandarengule. Variante on pakutud mitmeid. Kõigepealt inimese keha vähenemine, mis on seotud holotseeni soojemate tingimustega. Suur kere olnud kasulik jääajal, kuid soojemal ajastul enam mitte. Et kehamassi kärbumine toonud kaasa ka ajumassi vähenemise. Kuid sellele on vastu väidetud, et ajumahu vähenemine oli liiga suur, seletamaks pelga saledamaks muutumisega.
Teine pakutud seletus tuleneb tõigast, et kuigi aju moodustab vaid kaks protsenti keha massist, kulutab see viiendiku kogu energiast. Ja energia, nagu enamus omal nahal teab, võib olla väga kulukas. Seega on selle kokkuhoid asjakohane.
Nii ollagi inimene leiutanud mitmeid võimalusi näiteks teabe talletamiseks piltlikult öeldes väliskandjale. Vormiks võis olla koopamaal, kirjutamine, tänapäeval digimeedia. Nii sai ajumahtu kokku hoida. Kõige veenvamaks peetakse aga hüpoteesi, et inimene läbis nii-öelda iseenda kodustamise, mida võiks võrrelda meie arusaamisega loomade kodustamisest.
Lambad, koerad, kassid ja muud koduloomad erinevad oma metsikutest eellastest mitmete omaduste poolest. Nad on taltsamad, vähem pelglikud ja neil on väiksem ajumaht. Suuremat pole enam lihtsalt vaja. Mõtelge ise, mida peaks teie kõrval diivanil lösutav kass mingi suure ajuaparaadiga peale hakkama. Võib-olla ongi parem, et ta liiga palju ei mõtle, mine tea, mida muidu välja mõtleks.
Seda teooriat on nimetatud "kõige sõbralikumate ellujäämiseks". Ehk looduslik valik soosis keskmise kehaehituse ja keskmise ajuga isendeid. Ja kuigi aju maht ja võib-olla ka arukus vähenes, kasvas inimeste ühistegevus, mis arendas suuremat kollektiivset arukust. Ja peotäis sotsiaalselt ühendatud väikeseid ajusid suudab ilmselt anda parema tulemuse kui üksik suur peakolu.
Oma variandi pakkus välja rühm ameerika teadlasi, kelle arvates aju väiksemaks muutumine olnud tegelikult hilisem nähtus, kui seni arvati, alates umbes 3000 aastat tagasi. Nemadki toetavad hüpoteesi, et ajumaht vähenes teadmise ajust väljakandmise ning rühmatasandi otsustamise eeliste tõttu. See tulenes omakorda sotsiaalsest suhtlusest ning info ühisest haldamisest ja kasutamisest. Palju ajusid tagasid koos kollektiivse arukuse tekke.
Kuid selle teadlasterühma eripära oli inimarengu võrdlemine sipelgatega. Sipelgaid on küll maailmas kindlasti võrratult rohkem ja looduse jaoks on nad kindlasti oluliselt kahjutumad kui inimesed, kuid on palju sarnast. Nimelt inimühiskonna ja sipelgate ühiskonna ülesehitus. Lisaks on sarnane ka sipelgate ökoloogiline mitmekesisus ja liigirikkus. Samuti suurtesse rühmadesse kogunemine, tööjaotus ja kollektiivne arukus.
Otsustav on just tööjaotuse tähtsus nii inimeste kui ka sipelgate seas ja mõlemal juhul mõjutab see aju suurust. Tegelikkuses tähendab see tõenäoliselt käitumismallide ja tunnetusliku koormuse ebaühtlast jaotamist ühiskonnas. Olgu siis tegemist inimeste või sipelgatega. Sipelgate puhul on valiku aluseks aju metaboolne tegusus, inimese puhul valik aju efektiivsuse alusel. Kuid areng olla sarnane, kuigi sipelgate ühiskond meenutab pisut düstoopilisi ühiskonnapilte.
Igal juhul on inimese aju vähenenud, kuid inimkonna enese arengu tulemusel. Kuna evolutsioon on jätkuv protsess, ei ole ette teada, kuhu meie ajuke oma arengus jõuab. Iseenesest ei ole suurus tähtis, sest ka tänapäeva arvutid on möödunud sajandi esiisadega võrreldes miniatuursed. Aga vaata kui võimekad.
Trend suunata üha enam ajutegevust väliskandjale, meie puhul siis digikeskkonda, on jätkuv ja süvenev. Tehnoloogia arengu kiirusest tulenevalt ei jõua see ilmselt aju suurust veel väga mõjutada, kuid selle kasutamist küll. Ja ei saa välistada, et juba lähimad põlvkonnad tuginevad rohkem välisajule kui iseenese omale. Kui seda viimast mingist hetkest alates üldse enam vaja läheb.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
