Anton Aleksejev: huumorist Venemaal
Venemaa elus on palju asju, mis on satiiri ja naeruvääristamist väärt. Elu aga näitab, et naerda tuleb ettevaatlikult ja nalja teha veel ettevaatlikumalt, sedastab Anton Aleksejev Vikerraadio päevakommentaaris.
Suur naljamees parun Münchhausen Nõukogude filmist "Seesama Münchhausen" rääkis oma teenriga huumorist. Teener küsis, miks parun ei tee enam nalja, sest härra ju ise ütles, et nali pikendab elu. "Sellel, kes naerab, pikendab. Sellel aga, kes nalja teeb, lühendab," vastas parun.
Mõni päev tagasi pidi Venemaalt lahkuma kirjanik-satiirik Viktor Šenderovitš. Detsembri lõpus pandi talle meedia-välisagendi tiitel. Kuid mingi "meedia" Šenderovitš muidugi ei ole. Sundemigratsiooni põhjuseks oli ärimees Jevgeni Prigožini kohtuhagi, milles ta süüdistas satiirikut laimamises. Šenderovitš nimetas ühes oma monoloogis ärimeest "kriminaaliks ja mõrvariks". Neid karme sõnu ei kasutanud ta niisama, Prigožinit nimetatakse Wagneri grupi "rahakotiks". Wagnerlased osalesid sõjategevuses Ida-Ukrainas, Süürias, Malis ja Kesk-Aafrika Vabariigis. Kui sõltumatud vene ajakirjanikud läksid Kesk-Aafrika Vabariiki, et uurida vene palgasõdurite sealseid tegusid, tapeti nad seal julmal viisil. Paljud vene ajakirjanikud arvavad siiamaani, et kolleegide surma taga on Prigožin. Prigožinit nimetatakse ka "Putini kokaks" - tema firma "Konkord" võitis mitu korda konkursi Kremlis toimuvate vastuvõttude ja bankettide korraldamises. Prigožin on Euroopa Liidu sanktsioonide all.
Selge, et võita sellist inimest Vene kohtus on võimatu. Šenderovitš kirjutas oma Facebook'is, et ta lahkus Venemaalt arreteerimise hirmus. Venemaal on süüdistus laimamises kriminaalsüüdistus – selle eest võib saada viis aastat vangistust ja vahi alla võib sattuda juba eeluurimise käigus. "Ma ootan väljaspool," ütles satiirik ja lahkus Venemaa piiri taha.
Ei saa öelda, et Viktor Šenderovitš oleks Vene opositsiooni jaoks kultusfiguur, kuid Vladimir Putinit on ta kritiseerinud juba tema esimesest presidendiametiajast saadik. Šenderovitši tipphetk oli üldse 90-ndatel president Jeltsini ajal. Siis oli telekanalis NTV eetris legendaarne saade "Kuklõ" ehk "Nukud". Kõik Vene tipp-poliitikud olid seal esindatud suurte karikatuursete nukkude kujul. Šenderovitš oli selle programmi autor ja ta naeruvääristas seal kõiki – president Jeltsinist kuni kommunist Zjuganovi ja liberaal-demokraat Žirinovskini. Nullindate alguses läks NTV riigi toel Gazpromi kontrolli alla. Šenderovitš lahkus oma kolleegidega telekanalist ja mõne aja pärast kaotas ka Venemaa esisatiiriku tiitli. Temast sai kolumnist-vaatleja Ehho Moskvõs ja Radio Svobodas. Nii sai Venemaa huumorimeistri asemel veel ühe Putini-vastase publitsisti.
Mis siin teha – huumor on väga muutlik žanr. See, mis oli naljakas eile, ei ole täna enam see. See, kui sa sada korda ütled, et Putin on kurjategija, ei pane kedagi naerma. Viimase kahekümne aasta jooksul kasvas Venemaal oma huumorimeelega põlvkond. "Comedy club" alustas 2000-ndate alguses stand-up klubina, sai kohe populaarseks, aga enam ei ole seal poliitilist satiiri kuulda. Föderaaltelevisioonis ei ole midagi taolist nagu "Kuklõ". Poliitiline satiir aga ei kadunud kuhugi, ent võib tänasel päeval tuua oma autoritele suuri probleeme.
Koomik Aleksandr Dolgopolov viskas 2019. aastal ühel oma esinemisel sellist nalja: "Kui Putin kirjutab alla ukaasile, et kõik venelased peavad hüppama kuuma laavasse, siis nad ütlevad "Oh jumal, kust me leiame laavat, meie hoovis seda pole. Mida me tegema peame, oo meie tark juht?" Peale selle viskas ta nalja Jeesus Kristuse üle. Sellest piisas, et aastaid hiljem algatas politsei uurimise ja Dolgopolov lahkus igaks juhuks Venemaalt. Tagasi tuli ta alles eelmise aasta augustis.
Koomik Idrak Mirzalizade on rahvuselt aserbaidžaanlane, Valgevene kodanik, esineb vene keeles. Ühel esinemisel Venemaal koos teiste koomikutega tegi ta nalja moskvalaste ksenofoobia üle, et nad ei taha mitteslaavlase välimusega üürnikele kortereid välja üürida. Idraki sõnul, kui tal lõpuks õnnestus korter üürida, pidi ta vana madratsi välja viskama, sest see oli otseses mõttes sitane. "Ma ei saa aru – eelmised üürnikud olid hoopis slaavlased. Kas nad määrisid ennast sitaga enne magamaminekut?" Mõne kuu pärast tühistas vene migratsiooniteenistus Idraki elamisloa ja pani talle eluaegse Venemaale sissesõidu keelu.
Ruslan Belõi on vene stand-up`i üks asutajatest. Kui ta hakkas tegema nalja vene propagandistlike talk-showde ja Vene võimu üle, põrkas ta kohe kokku esinemiste äraütlemistega. Näiteks selline nali: "Minu ema vaatab neid kuradi talk-show`sid telekast ning talle meeldib see võim. Kuid seesama võim maksab talle sellist pensioni, et sellega on võimatu televiisorit osta. Tegelikult ostsin mina talle televiisori, mille läbi talle nüüd see võim meeldib." Peale selle esitavad pensionärid Vene peaprokurörile kaebusi Belõi peale. Neid solvab, et Ruslani monoloogides on palju ebatsensuurseid sõnu, kuigi neid on üleüldse vene keeles palju.
"Üks pensionär kirjutas oma kaebuses, et ta tunneb end solvununa, sest ta peab ennast vene keele kandjaks," rääkis Belõi. "Aga kandjaks, ju raisk, mitte hoidjaks!" Minut hiljem räägib ta oma monoloogis sellest, mis solvab juba teda ennast. "Mis väljend see on - "Ärge paati loksutage!"? Mida iganes sa meie võimult küsid, vastuseks saad "Ärge paati loksutage!" Mis paati? Me oleme suur riik, üks kuuendik maismaast, meie president on mõrvar. Me oleme vähemalt terve piraadilaev!" Et suuremaid probleeme mitte tekitada, täpsustab Belõi kohe, et Vladimir Putinit nimetas "mõrvariks" mitte tema, vaid Joe Biden.
Tegelikult Venemaa elus on palju asju, mis on satiiri ja naeruvääristamist väärt. Elu aga näitab, et naerda tuleb ettevaatlikult, nalja teha – veel ettevaatlikumalt. Tasub meeles pidada parun Münchhauseni tarkust: nali pikendab elu sellel, kes naerab, ja lühendab sellel, kes nalja teeb.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi