28. oktoobril 1926. aastal ilmus ühes ajalehes väikeses kirjas kuulutus selle kohta, et trükivalgust on näinud Anton Hansen-Tammsaare uus romaan "Tõde ja õigus". 30. oktoobriks oli raamat kindlasti lugejate ees. Sada aastat hiljem on põhjust sellest romaanist rääkida kui meie kultuuri ühest alustekstist.  Sellised teosed nagu "Tõde ja õigus", mida nüüdseks on lugenud juba mitmed ja mitmed põlvkonnad, on loonud meie kultuuris teatud ühismeele ja ühendava praktika, mis kultuuri jätkuvuse seisukohalt on möödapääsmatu. Nagu Kaupo Meiel alles hiljuti Vikerraadios märkis: olemasolev "Tõde ja õigus" töötab jätkuvalt hästi, pole vaja muretseda, millal uue "Tõe ja õiguse" saame.

Meie küllalt lühikese kultuurrahvaks olemise seisukohalt on sellise romaani olemasolu siiski omalaadne ime. Sellepärast olgu juubeli puhul teosest ka pisut rohkem juttu. "Tõe ja õiguse" rolli meie kultuuriloos on raske ülehinnata. Tegemist on nii enim lavastatud kui ka uuritud ja tõlgendatud kirjandusteosega meie ajaloos. Ning muidugi läbi aegade ka ühe kõige loetuma romaaniga. Loetud on nii enne sõda ja sõja ajal, Siberis ja paguluses, nõukogude hallis argipäevas ning taasiseseisvunud Eestis. Hiljuti tuli "Tõe ja õiguse" I osast välja juba 20 trükk. Veidi rohkem on kordustrükke ainult Oskar Lutsu "Kevadest", mis on samuti meie vaieldamatu tüvitekst.

Vastus küsimusele, miks "Tõde ja õigus" on saanud meie kultuuris nii keskseks nähtuseks, ei mahu ühe päevakommentaari raamidesse. Ometi võib välja tuua selle, et tegemist on eesti kirjanduse esimese filosoofilise teosega, mis kirjeldab inimeseks olemist üldisemas plaanis. Tammsaare on loonud ühtaegu koduse ja eksistentsiaalse lava, mis on mitmesuguste teda huvitavate probleemide mängumaaks. 1926. aastal ilmunud "Tõde ja õigus" osutas, et me oleme rahvas oma traditsioonide, oma maailma, oma püüdluste ja elutunnetusega. Selle teose vahendusel astusid eestlased rahvaste kultuurilavale iseseisva nähtusena. Just see, ühelt poolt väga lähedane ja teiselt poolt üldinimlik taust on Tammsaare romaani  hoidnud "eestlaste piiblina" läbi aja ja põlvkondade. Lisaks sellele, et raamat on lihtsalt ladusalt ja põnevalt kirjutatud.

See on ka põhjus, miks "Tõde ja õigus" peaks iseenesestmõistetavalt püsima koolides kohustusliku lugemise nimekirjas.

Olgu rõhutatud, et kohustusliku kirjanduse roll ei ole mitte ainult lugeda häid raamatuid, vaid luua ka kultuurilist järjepidevust. On täiesti elementaarne eeldada, et Eesti koolist tulev inimene teab, mis autorid on Kreutzwald, Liiv, Koidula, Luts, Tammsaare, Alver, Tuglas, Under, Kross, Luik, Kivirähk ja mõnigi teine. Kui see enam nii ei ole, siis on tekkinud katkestus, kus uus põlvkond ei suhestu enam oma kultuurilise keskkonnaga – ega kanna seda ka edasi. Eesti kultuuris on aga nii palju erilist ja geniaalset, et oleks tõesti kahju tervest inimkonnast, kui see lihtsalt väitega, et midagi on keeruline lugeda ja õpetada, unustusse jäetaks.

Klassika on klassika asja pärast. Kirjandus oma parimal kujul mõjub ja mõjutab lugejat alati. Kõigest ei peagi kohe aru saama, kui vaimselt mahukad tekstid veel noore lugeja kogemusi ja elutunnetust ületavad. Ongi hea, kui noored inimesed aduvad maailma keerukust ning seda, et nad ei ole veel kõiketeadjad. On harimatult lühinägelik vahetada nõudlikum kirjandus välja lobeda ühepäevakirjanduse vastu, sest nii on mugavam. Kultuurrahvaks saime ikka just vastupidi talitades.

Hea õpetaja oskab alati välja tuua selle, mis just praegust aega kõnetab. Olgu selleks laste ja vanemate vahelised suhted või eksistentsiaalne üksindustunne. "Tões ja õiguses" on peidus terve universum. Julgen südamerahuga öelda, et ei ole inimelu sfääri, mida seal kas või põgusalt ei puudutataks. Olgu argisel või mõnel teisel tasandil. Kuniks oleme inimesed ja eestlased, seniks on "Tõel ja õigusel" meile alati midagi öelda.

Jaan Undusk on öelnud, et  tüvitekst on eeskätt  nähtus, mille "üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelas­struktuurid on rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast".

"Tõe ja õiguse" tundmine tähendab osalemist meie kultuurilises mälusüsteemis. Just selliste tekstide kaudu saame aru, kui sügav on ja kui sügaval istub eestlastes meie päris omailm. See, mida me aina virtuaalsemaks muutuvas maailmas juba unustama kipume.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.