Sotsiaalmeedias levinud väide, et pärast sügisest kellakeeramist saab õhtuti rohkem jalakäijaid vigastada, pani mind Eesti liiklusõnnetuste andmeid uurima. Vaatasin läbi aastad 1990–2025: ligi 60 000 inimkannatanutega õnnetust, neist umbes 17 000 jalakäijatega.

Esimene võrdlus näis väidet kinnitavat. Viimase 15 vaatlusaasta peale kokku juhtus kahel nädalal enne sügisest kellakeeramist õhtul kella 16–20 vahel 55 jalakäijaõnnetust. Kahel nädalal pärast kellakeeramist oli neid 127. Rohkem kui kaks korda enam.

Muude õnnetuste arv samal ajal ei muutunud. Ka keskpäeval ei lisandunud jalakäijaõnnetusi. Seega tasus õhtuse kasvu põhjust lähemalt uurida.

Õnnetusi lisandus ka kellakeeramiseta

Eestis on selleks olemas hea võrdlusvõimalus. Aastatel 2000 ja 2001 me kella ei keeranud. Ometi suurenes jalakäijaõnnetuste arv samadel sügisnädalatel ja samades õhtutundides kahe aasta peale kokku 16-lt 35-le. Jälle enam kui kahekordseks.

Kaks aastat ja nii väike õnnetuste arv ei anna lõplikku vastust kellakeeramise mõjule. Küll aga näitavad need, et õnnetuste sügisene kasv võib toimuda ka kellakeeramiseta. Ainuüksi sellest, et pärast kella keeramist juhtub rohkem õnnetusi, ei saa järeldada, et põhjuseks on kella keeramine.

Sügisel läheb õhtul pimedaks järjest varem. Oktoobri lõpust novembri alguseni nihkub päikeseloojang ka ilma kellakeeramiseta umbes 40 minutit varasemaks. Ühel hetkel langeb töölt ja koolist koju liikumine pimedale ajale niikuinii. Kellakeeramine toob selle muutuse järsku; ilma selleta toimuks muutus tasapisi.

Pimedas on jalakäija suuremas ohus

Et pimeduse mõju paremini hinnata, võrdlesin õnnetusi sarnastel aegadel: samal aastal ja kuul, samal kellatunnil ning sama tüüpi päevadel. Uurisin, kuidas erines jalakäijaõnnetuse risk valges ja pimedas.

Pimedas oli risk selle analüüsi järgi ligikaudu 2,2 korda suurem kui päevavalges. Teiste liiklusõnnetuste puhul pimedus riski ei suurendanud. Ka hämaruses ei olnud jalakäijaõnnetuste risk suurem kui valges.

Seda ei saa seletada lihtsalt sellega, et pimedas liiguks rohkem inimesi. Autoliiklus jääb kellakeeramisel praktiliselt samaks. Eesti eri paigus asuvate loendurite järgi on jalakäijaid pimedal õhtul hoopis 20 protsenti vähem. Ühe jalakäija kohta on riski kasv seega veel suurem, kui õnnetuste arv üksi näitab.

Pealkirja küsimusele ei saa nende andmete põhjal vastata, et kellakeeramine ise põhjustab õnnetuste kasvu. Andmetes tuleb selgelt esile pimedusega seotud oht. Kellakeeramisest loobumine ei kaotaks pimedaid koduteid.

Püsiv suve- või talveaeg?

Sellest ei järeldu, et suve- ja talveajal pole liiklusohutuses vahet. Kui kellakeeramine lõpetada, tuleb valida, kummale ajale jääda.

Püsiv suveaeg jätaks sügis- ja talveõhtusse praegusega võrreldes tunni jagu rohkem valgust, kuid teeks hommikud pimedamaks. Minu mudelarvutuses kaaluks õhtune võit hommikuse kaotuse üles, sest õhtul liigub rohkem jalakäijaid. Hommikusi jalakäijaõnnetusi tuleks siiski umbes 18 protsenti juurde ning neis on sageli koolilapsed.

Püsiv talveaeg teeks kevade, suve ja varasügise õhtud pimedamaks. Arvutuse järgi lisanduks siis umbes seitse jalakäijaõnnetust aastas.

Need hinnangud eeldavad, et inimesed liiguvad ka edaspidi samadel kellaaegadel ning pimeduse mõju on eri aastaaegadel sama. Lumikatet ega vigastuste raskust arvutus ei arvesta. Samuti ei ütle see, milline kellaaeg oleks parim unele ja tervisele.

Ohutu kodutee ei saa oodata kellaajavaidluse lõppu

Üksnes kellakeeramisest loobumine jalakäijate ohutuse probleemi ei lahendaks. Õhtune tipptund jääks sügise edenedes ikkagi pimedasse, kuigi muutus toimuks järk-järgult. Püsiva suve- või talveaja valik muudaks arvutuste järgi jalakäijaõnnetuste arvu 1–2 protsenti. Viimase kümnendi õnnetuste taseme juures tähendab see paari kuni seitset õnnetust aastas. 

Pimeduse enda mõju on märksa suurem: pime tipptund on jalakäijale umbes kaks korda ohtlikum kui valge. Viimase 15 aasta andmetes pole see vahe vähenenud. Ohtu aitavad vähendada hästi valgustatud ülekäigukohad, helkuri kandmine ja nähtavusele vastav sõidukiirus. Just oktoobri lõpus tasub need üle vaadata, sest kellakeeramine toob pimeda aja õhtusesse tipptundi ühe ööga.

Allikad ja metoodika

• Andmed: politsei registreeritud inimkannatanutega liiklusõnnetused 1990–2025, kokku ligi 60 000, neist umbes 17 000 jalakäijaõnnetust. 1990–2014 on võetud õnnetuste ja osalejate andmestikust, 2015–2025 politsei õnnetuste tabelist.
• Kellakeeramise võrdlus: 14 päeva enne ja pärast kellakeeramise pühapäeva, kell 16–20. Kontrolliks on samad akendes keskpäev, sama õhtutund kaks nädalat varem, muud õnnetused ning aastad 2000–2001, kui Eesti suveaega ei kasutanud.
• Pimeduse mõju: päikese kõrgus arvutati iga päeva ja tunni kohta Eesti keskpunktis. Õnnetuste sagedust pimedas, hämarikus ja päevavalges võrreldi sama aasta, kuu, kellatunni ja päevatüübi sees (Mantel–Haenszeli meetod), nii et liiklusmaht taandub välja. Lähenemine järgib Sullivani ja Flannagani (2002)
• Liiklus: riigiteede püsiloendurid (2006–) ja Eco-Counteri jalakäijate loendurid Tallinnas, Tartus ja Pärnus (2016–).
• Piirangud: püsiva aja hinnang eeldab, et inimesed elavad edasi kella järgi ja et pimeduse mõju on kõigil aastaaegadel sama. Lumikate ja vigastuste raskus pole arvesse võetud. Suveaja kohta Eestis 2000–2001: Baltic Times.