Kiirabivõrgu uuendamise ümber tekkinud elav arutelu on mõistetav, sest kiirabi puudutab meie kõigi turvatunnet. Arutelu on kahjuks jäänud kinni küsimusse, mida kaotatakse, kuid peaksime ka küsima teisi küsimusi.

Tomiv kiirabisüsteem on loodud 2012. aasta andmetele toetudes. Tänaseks on muutunud nii tervishoiuteenuste korraldus, meditsiini võimalused kui ka rahvastiku paiknemine ja liikumine. Seetõttu on põhjust üle vaadata, kas senine kiirabivõrk vastab endiselt inimeste vajadustele ja võimaldab sealjuures kasutada tervishoiu piiratud ressursse parimal viisil. Ning kui juba muudatusi teha, peaksime vaatama laiemat konteksti: millist abi inimesed tegelikult vajavad, kuidas on korraldatud ülejäänud tervishoiusüsteem ning milline peaks selles olema kiirabi roll.

Kiirabi arendamisel tuleb lähtuda tegelikest vajadustest

Kiirabi töökorraldus on aastatega arenenud ning tervishoiu töötajate pädevus ja tehnoloogilised võimalused on muutunud. Tänapäevane kiirabi tugineb suurel määral kõrgelt kvalifitseeritud õdedele, kes suudavad iseseisvalt hinnata patsiendi seisundit, alustada ravi ning teha olulisi otsuseid. Lisaks võimaldavad tänapäevased sidelahendused vajaduse korral luua kiire ühenduse arsti konsultatsiooniks. Neid võimalusi tuleb ka kiirabivõrgu muutmisel senisest paremini arvestada ja kasutada.

Karell Kiirabi tegutseb Harjumaal ja Lääne-Virumaal, aga ka Ida-Virumaal. Need on väga erinevad piirkonnad, nii asustustihenduse kui tervishoiuteenuse kättesaadavuse osas. Kogemus näitab, et ühes piirkonnas hästi toimiv lahendus ei pruugi teises anda samasugust tulemust. Seetõttu on oluline, et me arvestaksime muudatusi tehes piirkondlikke eripärasid: mõnes piirkonnas võib abi kättesaadavust parandada täiendava brigaadi lisamine, teises olemasolevate üksuste parem paiknemine või paindlikum töökorraldus.

Eesti tervishoiu võimalused ei ole piiramatud. Ka siis, kui kiirabiteenusesse suunatakse lisaraha, tuleb mõelda, kuidas seda targalt kasutada. Ei ole mõistlik säilitada kõiki seniseid lahendusi üksnes selle pärast, et alati on nii olnud. Võib-olla siiski on võimalik töökorraldust muutes parandada abi kättesaadavust.

Kindlasti ei saa tervishoiuteenuse efektiivsust mõõta ainult kokkuhoitud eurode või brigaadide arvuga: kiirabiteenuse tegelik tulemus on see, kui kiiresti abi inimeseni jõuab ja millist abi talle osutatakse. Muudatuste õnnestumist tuleb hinnata just nende näitajate järgi.

Kiirabi ei saa vaadata ülejäänud tervishoiust eraldi

Oluline (tausta)küsimus on, miks inimesed üldse kiirabi kutsuvad ja millist abi nad tegelikult vajavad.

Kiirabi töö ei ole ainult patsiendi kodust haiglasse transportimine. Suur osa brigaadi tööst on inimese terviseseisundi hindamine, vajaliku ravi alustamine ja otsustamine, kas haiglaravi on vajalik. Paljudel juhtudel saab patsient abi kohapeal ega vaja haiglasse viimist.

Kui tahame, et kiirabi jõuaks kiiremini nende inimesteni, kes vajavad vältimatut abi, peame tegelema ka põhjustega, miks kiirabi koormus on kasvanud. Me puutume igapäevatöös kokku ka olukordadega, kus inimene pöördub kiirabi poole seetõttu, et muu tervishoiuteenus ei ole talle piisavalt kiiresti või lihtsalt kättesaadav. Kui perearstile või muu esmatasandi tervishoiuteenuse osutaja juurde pääsemine on keeruline, jääbki kiirabi sageli inimese jaoks ainsaks võimaluseks abi saada. See ei ole etteheide patsiendile. Inimene otsib abi sealt, kust ta loodab seda saada.

Üksnes brigaadide ümberpaigutamisest või töökorralduse muutmisest ei piisa, kui samal ajal ei parane inimeste ligipääs esmatasandi tervishoiule. Me peame küsima, milliseid tervisemuresid saaks lahendada enne, kui need üldse kiirabi väljakutseks muutuvad ning tegelikult peame panustama ka esmaabioskustesse, terviseharidusse ja teadmistesse selle kohta, millal on vaja kutsuda kiirabi ning millal saab abi mujalt.

Mõistan inimeste muret, kui avalikkusest võib jääda mulje, et tulevikus on abi vähem või seda on keerulisem saada. Seepärast peame kogu protsessist rääkima vastutustundlikult, selgitama paremini, mis tegelikult muutub ja miks ning kuidas tagatakse abi erinevates olukordades.

Kiirabiteenus ei kao kuhugi. Ka kiirabi ülesanne jääb samaks: jõuda abivajajani võimalikult kiiresti ja anda vajalikku professionaalset abi. Muutuda võib viis, kuidas seda tööd korraldatakse.

Kiirabivõrgu uuendamine ei ole eesmärk omaette. Eesmärk on süsteem, mis vastab tänase Eesti vajadustele, kasutab mõistlikult meie piiratud ressursse ja annab ikka inimestele kindlustunde.