Madis Ots valimisreklaamidest: tehisaru on täna ikkagi ainult tööriist

Arusaam, et tänapäeval võib igaüks teha valimisvideoid ja -reklaame, ei tähenda veel, et igaüks seda oskaks või suudakski – ka paljuräägitud tehisaru on täna veel ikkagi tööriist, mitte see, kes inimese eest kogu töö ära teeks, ütles "Aktuaalses kaameras" loovagentuuri Salama loovjuht Madis Ots.
Teie enda kogemuse järgi: kas te tunnetate klientide hinnasurvet?
See on jah, valdkonnast sõltumatu, meie klientidel läheb nii, nagu läheb majandusel tervikuna ja see on nagu see on.
Milline poliitreklaam töötab aastal 2026 ja mis on ajast ja arust?
Kui väga üldiselt vaadata, siis põhimõtted on ikkagi samad nagu reklaamis üldse, on mingisugused rusikareeglid, mida sa pead järgima. Poliitika puhul on see eripära, et sul on üldine bränd, mida sa pead arendama ja hoidma. Ja siis on inimesed, isiksused, kes on omaette brändid, kes vastastikku kõik üksteist toetavad. Ja see kahtlemata eristab seda kõigi muude valdkondadega võrreldes.
Aga kas pigem reklaamid ideaalperekonnast, kes vaatab helgesse tulevikku või tuntud inimene, kes lihtsalt toetab parteid või peaks olema parteijuht reklaamis ja konkreetne nägu – mina olen see nimi, keda tuleb valida?
Ei saa öelda, et üks või teine, pigem ikkagi mõlemad. Kas see on just parteijuht või keegi teine tema kõrval, kas see on tulevikku ootav perekond või midagi muud. See on seesama, millest ma alustasin, et (erakond) on brändikuvand tervikuna ja siis on need isikud, kes valija jaoks peaksid ellu viima ja nii-öelda isikustama.
Tänasel päeval saab igaüks olla nii videooperaator kui ka monteerija ja sotsiaalmeedias levivadki toredad isikureklaamid. Kuidas teha seda nii, et ei oleks piinlik ja häbiväärne?
Kõige tähtsam ongi aru saada sellest, et igaüks saab seda teha, aga see ei tähenda, et igaüks oskab seda teha. Kunagi ohati, et nüüd, kus kõigil on väga hea kaameraga telefon taskus, võib igaüks olla fotograaf. Aga see ei tähenda, et ta seda on. Inimfaktorit on ikkagi ka vaja. Kui siin (saates) räägiti AI-st intervjuudes, siis see on ka ikkagi töövahend. Ta on tööriist ja siin peab inimene väga hoolikalt vaatama, et kas see võimas tööriist on nüüd minu kätes või ma usaldan ennast selle tööriista kätesse. Täna veel, kus ta on tööriist ja mitte töö ära tegija, on see koht, kus tehisaru kõrvale on ikkagi väga vaja pärisaru ehk inimest, seda ei tohi pildist ära kaotada.
Kas pastakate jaotamine ja näopildiga kruuside jaotamine on praegusel ajal üldse teemaks? Küsimus on ka selles, et sa pead kuidagi inimeseni jõudma, aga paljud sotsiaalmeediaplatvormid enam poliitreklaami otseselt ei lubagi.
Eks kõik on õiges olukorras omal kohal. Ei saa öelda, et jah või ei. On sihtrühmi, kellele see nii-öelda jutu alustamiseks sobib väga hästi; on neid, kes sellele vaatavad viltu ja naeruvääristavad, aga on neid, kes vaatavad viltu ükskõik kelle või mille reklaamile. Selles mõttes mustvalgelt vastata ei saa, et üks asi on okei, teine mitte.
Toimetaja: Marko Tooming










