Keegi ei vaidle selle üle, et hasartmängukorraldaja peab rahapesu vastu võitlema. Seadus seda nõuab. Küsimus on milleski muus: kas Eesti reeglid takistavad rahapesu või takistavad need eelkõige uute ettevõtete tulekut Eestisse? Viimase aasta kogemus näitab kahjuks pigem teist.

Hiljuti muudetud kaughasartmängumaksu seadus on toonud fookusesse rahvusvahelised võimalused Eesti riigieelarve ja eelkõige spordi ja kultuuri rahastamiseks. Siinne keskkond võiks olla atraktiivne, sest Eesti litsentsi eesmärk on lihtne: tuua digitaalselt toimivasse Eestisse maksuraha, mis teenitakse mujal. Rahvusvahelised kaughasartmängukorraldajad ei sihi Eesti mängijaid. Nende kliendid on teistes riikides üle maailma. Eesti litsents tähendab aga, et maks nende tegevuselt laekub Eestisse ja läheb meie spordi ja kultuuri rahastamiseks. Iga Eestisse toodud litsents on seega võit Eesti kultuurile ja spordile, ilma et see suurendaks hasartmängimist Eestis. Selle eesmärgi saavutamiseks peavad ettevõtted aga Eestisse ka jõudma. Mis aga täna ettevõtteid peletab? Lihtne vastus on: hirmust lähtuv reguleerimine, mis pisendab Eestis loodud seaduslikke võimalusi, kuna iga taotlejat koheldakse eelkõige võimaliku riskina.

Pikemalt seletades, hasartmängu tegevusloa annab maksu- ja tolliamet, kuid enne peab selle heaks kiitma Rahapesu Andmebüroo (RAB). Taotleja peab esitama rahapesu vältimise sisereeglid, nimetama inimese, kes suhtleb RAB-iga (nn kontaktisik), ja esitama dokumente oma omanike ja juhtide kohta. Juba tegutsevad ettevõtted peavad need nõuded täitma hiljemalt 1. jaanuariks 2027. Hasartmängukorraldajaid koheldakse nüüd sisuliselt samamoodi nagu finantsettevõtteid ja krüptofirmasid. Rangemate reeglite eesmärk on mõistetav. Probleem on selles, kuidas neid praktikas rakendatakse.

Kontaktisik peab töötama Eestis

Seaduse järgi peab kontaktisik töötama alaliselt Eestis. RAB-i koolitusmaterjalides öeldakse isegi, et "terve osakond peaks asuma Eestis". Lisaks peab kontaktisikul olema sobiv haridus, kogemus ja laitmatu maine ning RAB peab tema valiku heaks kiitma.

Mida meie regulatsioon tähendab rahvusvahelisele ettevõttele? Tavaliselt töötavad tema rahapesu kontrolli eest vastutavad inimesed samas kohas kui IT- ja maksemeeskonnad, näiteks Lätis, Itaalias või Maltal. Eesti litsentsi saamiseks tuleb aga leida inimene, kes töötab Eestis, tunneb hasartmängusektori riske ja läbib RAB-i kontrolli. RAB on andnud mõista ka seda, et üks inimene tohib olla kontaktisik kõige rohkem kahele ettevõttele ja tal peab olema puhkuse ajaks asendaja. Ehk reaalsuses ei piisa ühest kontaktisikust, vaid tarvis on kaht samadele kriteeriumitele vastavat eksperti – see on nõuete ülereguleerimine. Eesti on väike ja selliseid spetsialiste on vähe. Seega ei ole see pelgalt formaalsus, vaid päris takistus turule tulekul.

See, kus kontaktisik istub, ei ütle midagi tema töö kvaliteedi kohta. Ka RAB-i enda uuendatud juhend ei räägi asukohast. See nõuab, et kontaktisik alluks otse juhatusele, oleks pädev ja pääseks igal ajal ligi kogu vajalikule infole. Kontaktisikuks võib olla isegi terve osakond. Ükski neist tingimustest ei sõltu riigist. Vastupidi – tegelik teadmine ja kontroll on efektiivsem tegevuse enda "läheduses". Ka RAB-i andmetel on sektori tegelik nõrkus kahtlaste tehingute märkamine. 2025. aastal oli vaid umbes 14 protsenti teadetest seotud päris kahtlusega ja ligi 94 protsenti kõigist teadetest tuli vaid umbes kümnendikult ettevõtetele. Selle probleemi lahendavad hea seiresüsteem ja oskuslik meeskond, mitte see, kas kontaktisik istub Tallinnas või Roomas. Kui ettevõtte rahvusvaheline meeskond on tugevam kui Eestist leitav üksik spetsialist, võib Eesti nõue kontrolli hoopis nõrgemaks muuta.

Siin tekib ka Euroopa Liidu õiguse küsimus. Eesti litsentsiga ettevõtted kuuluvad sageli teistes ELi riikides juhitud kontsernidesse ja teenindavad peamiselt välismaa kliente. EL tagab ettevõtetele õiguse tegutseda ja pakkuda teenuseid teistes liikmesriikides. Euroopa Kohus on lubanud riikidel hasartmänge piirata, kuid ainult siis, kui piirangul on hea põhjus, see päriselt aitab eesmärki saavutada, seda rakendatakse järjekindlalt ja see ei lähe kaugemale kui vaja. Eesti asukohanõue on kahe viimase tingimuse valguses küsitav. Esiteks ei ole see järjekindel: RAB-i juhendi järgi on teistest EL-i riikidest pärit kliendid väiksema riskiga, kuid teises EL-i riigis töötavat spetsialisti peetakse riskiks. Teiseks on olemas leebemad lahendused. Piisaks, kui kontaktisik oleks alati kättesaadav, suhtleks RAB-iga eesti keeles ja RAB pääseks andmetele ligi. Lisaks hakkab 10. juulist 2027 kehtima ühtne EL-i rahapesu tõkestamise määrus. Seetõttu on paslik küsida, kas Eesti lisanõuded, mida EL ei nõua, on üldse veel vajalikud?

Dokumendid peavad olema eesti keeles

Teine takistus on keelenõue. Ettevõtete kogemuse järgi ootab RAB, et sisereeglid ja muud dokumendid oleksid eesti keeles. On loomulik, et ametiga suheldakse eesti keeles. Kuid rahvusvahelise ettevõtte sisereeglid on igapäevane töövahend. Neid kasutavad eri riikide töötajad ja need on kirjutatud keeles, millest kõik aru saavad. Kui Eesti jaoks tuleb teha eraldi eestikeelne versioon, tekib kaks dokumenti: üks, mille järgi päriselt töötatakse, ja teine, mida näidatakse ametile.

See läheb vastuollu RAB-i enda eesmärgiga. RAB kontrollib just seda, kas reeglid on päriselt kasutusel või ainult paberil. Uuendatud juhend ütleb, et reeglid peavad olema töötajatele arusaadavad ja kirjeldama seda, mida ettevõte päriselt teeb. Klientide dokumentide puhul soovitab juhend ise tõlkimist vältida, kui originaal on arusaadavas keeles, näiteks inglise keeles. Juhendis ei ole ühtegi nõuet, et sisereeglid peaksid olema eesti keeles. Tõlkimise kohustus ei aita rahapesu vastu kuidagi kaasa.

Menetlus, mille kestust ja tulemust ei tea

Õiguskantsler kontrollis 2024. aastal RAB-i loamenetlusi ja leidis mitu probleemi. Esiteks ei ütle RAB taotlejale, millal on kõik dokumendid korras. Seetõttu ei tea taotleja, millal hakkab jooksma seaduses ette nähtud 60-päevane otsustamise tähtaeg. Teiseks võidakse taotlejale vestlusel soovitada vahetada välja kontaktisik, omanik või juhatuse liige või loobuda taotlusest, kuid neid vestlusi ei protokollita. 2026. aastal mitme ettevõtte kogetu põhjal on need vestlused kestnud tunde ja ühte inimest on korraga küsitlenud 3–4 ametnikku. Eestisse investeeringuid planeerivale ettevõttele on selline ebaselgus halvim võimalik signaal. Ametlikku keeldumist saab kohtus vaidlustada. Kui aga menetluse tulemus sõltub protokollimata vestlustest, valib ettevõte lihtsalt teise riigi, kus menetlus on selge ja ettenähtav.

Reeglid peavad lähtuma tegelikest riskidest

Riik teab hästi, mis on sektori riskid. Riikliku hinnangu järgi on hasartmängukorraldajate rahapesurisk kõrge, sest Eesti litsentsiga teenindatakse peamiselt välismaa kliente ja koostööpartnerid asuvad sageli välismaal. RAB keskendub raha päritolule, tankistide kasutamisele, tehingute tükeldamisele ja krüptorahale. Need on õiged teemad. Kuid nende riskide vastu ei aita see, kui kontaktisik elab Eestis või kui reeglid on eesti keeles. Selleks on vaja head tehingute jälgimist, kiiret infovahetust ja seda, et RAB pääseks andmetele ligi. Viimane on seaduses juba tagatud, ka siis, kui server asub välismaal.

Seadus ise nõuab mõõdukust: kontrolli ulatus peab vastama riskile ja olema mõistlik. Sama peaks kehtima ka riigile, kui ta otsustab, mida turule tulijalt nõuda. Karistused on niigi karmid: sisereeglite nõuete rikkumise eest võib määrata trahvi kuni miljon eurot.

Eesti ei pea valima range rahapesu kontrolli ja atraktiivse litsentsi vahel, et kontrollida turgu ja teenida maksutulu. Kuid kontrolli edukust tuleb mõõta selle järgi, kas see peatab kahtlase raha. Kontori aadress Tallinnas ega dokumentide keel seda ei näita.

Loo autor Karmen Turk nõustab rahvusvahelisi hasartmänguettevõtjaid