Tundub, et kaugtöö on paljudes ettevõtetes ikka veel hädaabilahendus, mis võetakse kasutusele siis, kui enam tõesti muud moodi ei saa. Juurpõhjuseks on juhtide usaldamatus oma töötajate suhtes.

Väljendatakse kartust, et inimesed ei tee kodus tööd. See paneb aga paratamatult küsima, mida siis kontoris olles mõõdetakse ja kas tegelikult üldse midagi mõõdetakse. Üks on selge, et tagumikutundides tulemusi taga ajada on eilne päev.

Juht, mida sa tegelikult mõõdad?

Vastus eelnevale küsimusele on, et tõenäoliselt ei mõõdeta ka tööruumides midagi. Mida see tund kauem kontoris veedetud aega su organisatsioonile kasuks tõi ning kas see on kuidagi numbriliselt tulemustesse tõlgendatav? Olgu öeldud, et muidugi on töökohti, mis eeldavadki teatud aja vältel töökohal olemist, kuid ka sellistes ametites on paindlikkusega mänguruumi mõnel teisel moel.

Lihtne on pugeda vabanduse taha, et puudub ülevaade, mida su inimene kodus teeb. Ega ta ometi oma tööpäeva keskel lapsega jalutama ei lähe või poest piima ei too? Ja kui jalutab või toobki piima, aga samal ajal on see inimene selle võrra produktiivsem, rahulolevam, puhanum ja ka pereelu on kodus paremini tasakaalus? Kokkuvõttes on ta nii ju ka organisatsioonile tulemuslikum.

Valik, mitte käsk ja keeld

Pigem on see näiline turvatunne ja meelerahu, mida seesugused juhid endale ette manada üritavad. Mis silma all, see kontrolli all. Istub oma laua taga, järelikult teeb tööd. Ma ütleks, et see on lihtsama vastupanu teed minek. Elisas on kontoriruumide kasutus olnud selle aasta algusest vaid keskmiselt 21 protsenti kuus ning me pole tööruumide uksi kordagi kogu pandeemia vältel sulgenud.

Kõrge hajusalt töötamise protsent pole eesmärk omaette, millega endale õlale patsutada või medaleid kaela riputada. Hajusalt töötamine on meie inimestele valik. Ja see on võimalik, sest me mõõdame oma inimeste tööd. Mõõdame seda, mis on eesmärgiks võetud.

Esmalt tuleb seada eesmärgid, miks me midagi teeme. Numbrilised ja selgelt mõistetavad sihid. Alles seejärel on juhil võimalik hinnata, kas töö ka tegelikult vilja kannab, olgu siis kodus või kontoris. See välistab kõhutunde pealt ennustamise, kas üks või teine inimene on produktiivne. Nii ei pea juht kehastuma kontrollmehhanismiks ja saab keskenduda hea töökliima loomisele ja luua keskkonna, kus saab täita eesmärke ja areneda soovitud suunas.

Need sihid pole seatud niisama suusoojaks. Olles ise väga n-ö numbriinimene, lähtun põhimõttest, et need numbrid tehakse, mis on eesmärgiks koos kokku lepitud. Eeldan tiimilt iseseisvust ja võimaldan neil võtta vastutust. Minu printsiip on, et see, mille eest vastutad, selle osas saad ise ka otsustada. Ja see inspireerib ning motiveerib hulga rohkem kui ükski käsk, keeld või terav kullipilk kuklas.

Kokkuvõttes on käskude ja keeldude maailmas võita väga keeruline. Kaotada aga imelihtne. Võib kaotada usaldusväärsuse oma inimeste silmis ning ühes sellega ka konkurentsieelise tööturul.